Kui kaugele minna sportlaste võitude ümberjagamisega?
Medali teine külg
25. august 2012, 00:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
USA rattalegendilt Lance Armstrongilt võeti seitse Tour de France’i võitu. Maailma mainekaimal velotuuril ja spordimaailma ühel tuntumal võistlusel läbi aegade enim võite saanud mees on kahtlemata ikooni staatuses. Ja seda mitte ainult aastatel 1999–2005 Touril võitmatuna püsimise, vaid ka sportlaskarjääri alguses seljatatud raske vähihaiguse tõttu.
Armstrong pole küll andnud ühtegi positiivset dopinguproovi, kuid erinevatelt ratturitelt ja asjameestelt saadud tunnistuste kohaselt oli USA dopinguagentuur veendunud, et Armstrong kasutas suurte võitude saamiseks keelatud aineid.
Seitsmekordset Touri võitjat on juba üle kümne aasta saatnud üha võimenduvad dopingusüüdistused ning arvestades tema ikoonistaatust, on mehe vahelevõtmine muutunud dopinguküttidele ilmselt juba põhimõtte küsimuseks.
Püüd tõde jalule seada on õige, selles pole kahtlust. Hea on ka see, et dopingut kasutada ihkajate elu teeb keeruliseks olukord, kus sportlane lipsab läbi kõigist proovidest, aga võib ikkagi oma võidud kaotada, sest keegi tema kaasvõitlejatest annab ta hiljem piisavalt veenvalt üles. Dopingu vastu tuleb tõesti võidelda.
Ent mis on mündi teine külg? Kas nüüd on Touril
õigemad võitjad? Näiteks sakslane Jan Ullrich pälvib nüüd võidu 2000., 2001. ja 2003. aasta võistlustel. Aga Ullrich jäi dopingu kasutamises süüdi 2012. aastal ning tema tulemused tühistati tagantjärele alates aastast 2005.
Kas Ullrich on õigem võitja? Kas ta oli neil aastatel, kui ta ameeriklase järel teise koha sai, dopingust puhas? Jah, me saame öelda, et ta ei jäänud dopingu kasutamisega vahele aastatel 2000, 2001 või 2003. Aga Armstrong ju ka ei jäänud. Võib ju ka nii öelda, et kui me tahame kogu tõde kätte saada, siis tuleks kõikide Armstrongi võiduaastatel temaga võidu sõitnud meeste osas teha sama põhjalik taustakontroll nagu ameeriklase puhul.
Selge on see, et seda ei juhtu kunagi, aga vägisi liigub mõte selles suunas, et kui seda teha, siis võib-olla leiaks mõnele velotuurile võitja hoopis kusagilt neljandast kümnest. Või on selleks kõige hilisem katkestaja. Äkki kustutaks hoopis need tuurid ajalooannaalidest, sest «päris» võitjat me ju ei saa kunagi teada?
Ja miks piirduda ainult Armstrongi võiduaastatega? Miks arvata, et elu enne ja pärast Armstrongi võiduaastaid kuidagi täiesti teistsugune oli?
Veelgi kurioossemaks läheb olukord aga siis, kui mõelda 1970. ja 1980. aastatele. Idasakslaste dopingukasutamine on üldteada. Medaleid neilt võetud pole. Võib ju näiteks öelda, et 70ndatel ujumismaailma vallutanud Ida-Saksa tüdrukutele manustati dopingut nende teadmata.
Kuid Armstrongilt võidu võtmisega ja järgmisele andmisega tekib siiski küsimus, kas ameeriklanna Shirley Babashoff, kes vaid idasakslastele 70ndatel alla jäi ja juba toona nende dopingukasutamisele viitas, pole mitmeid individuaalseid kuldmedaleid väärt. Praegu tal neid pole.
Ja kes teab, võib-olla tekiks medalisaajate leidmisega sootuks raskusi näiteks Moskva olümpiamängude mõnes tõstmise kaalukategoorias, sest üdini puhtaid ei pruugi nii palju olla. Paljud toonased dopinguvõtjad kasutasid keelatud aineid ikka teadlikult. Ja medalid on neil alles.