Eiki Nestor: tervitusi vorstivabrikust

Eiki Nestor Foto: Peeter Langovits / Postimees

Sotsiaaldemokraat Eiki Nestor paljastab Postimehe arvamusportaali kaheksandas suvekolumnis erakondade ja meedia suhtluse tagamaid, kuid teistsuguses võtmes kui Jürgen Ligi nädalapäevad varem.

Nii nad räägivad: kui me vähegi teaks, kuidas viiner valmib, jätaksime ta söömata. Siiralt lootes, et selle loo lugemine ei võta kelleltki poliitikahuvi või soovi valimistel hääletada, võtan siiski selle riski.

Poliitikute suhtlus ajakirjanikega pole ei pornofilm ega märul, kus head pahasid taga ajavad. See on paljudele igapäevane töö, osa avatud ühiskonnast.

Aga enne veel, kui mingeid seletusi püüan jagada, lubage üks selline... ei teagi, ehk vast norimine. Luban endale seda seetõttu, et poliitikuna ei ole ma eriline reitingusõltlane. Ehk siis, on hea meel, kui meie erakonnal valimistel hästi läheb ja kui gallupites number üles liigub. Aga selle nimel ei ole ma mingil juhul nõus ise idioodiks muutuma, kui nüüd päris otse öelda.

Nimelt leian, et alati ei ole põhjust süüdistada meie erakondi selles, et nad tahavad populaarsed olla.

Kui selle soovi tõttu jäävad tähtsad reformid tegemata, siis andke tuld! Kui aga vabamees vabakonnast peab ennast ainuüksi seetõttu poliitikutest paremaks, et tal pole tarvidust valimistel hääli koguda, on tegu lapsiku eputamisega. Süüdistada erakondi selles, et nad soovivad oma ideede elluviimiseks ka hääli ja seejuures ollakse omavahel konkurendid, pole loogiline.

Ja oluliseks osaks selles häältesaamise kunstis on suhtlus ajakirjandusega. Erakondade jaoks jagunevad teemad siinkohal kolmeks – millest «peab» rääkima, millest «võib» rääkida ja millest on «parem vaikida».

Seejuures tänu ajakirjanike professionaalsusele ei pruugi sellest jaotusest jääda alles mitte midagi. Erakonna jaoks oluline teema võib jääda üldse kajastamata ja ebameeldivate uudiste eest ei saa põgeneda.

«Peab»erakond rääkima alati üldsusele suurt huvi pakkuvatel teemadel ja seda juhtub kümne aasta jooksul kord või kaks, mitte rohkem. Seejuures räägivad erakonnad üht ja sama juttu, kuigi erinevate sõnadega. Ajakirjanik «tõstab» ja partei esimees «surub» ning seda kõike suures vastastikuses mõistmises.

«Peab» erakond rääkima ka nendel teemadel, millega soovitakse oma populaarsust tõsta. See on suur oskus, kusjuures võib ka täielikult rappa sõita, kui ajakirjandus teemat tähtsaks ei pea ja see valijates huvi ei tekita. Tegelikus meediasuhtluses on «peab»-teemade osakaal selgelt kõige väiksem.

Kõige suurema osa moodustavad «võib»- sõnumid ehk teemad, mis jõuavad tähelepanu alla ajakirjanduse enda töö tulemusena. Siinkohal on suur vahe, kas tegu on igapäevase uudisvooga või pikemate lugudega.

Ajakirjanikud, kes soovivad minna asja sisusse, uurivad taustu, seejuures erinevaid arvamusi, on tänases meediasuhtluses täiesti olemas. Teinekord leiate tema loost poliitikult ühe repliigi ja sageli mitte nimegi, kuigi suheldud on ehk tunde.

Igapäevase uudisvoo lugudega on suhtlus keerulisem. Kui keegi küsib küsimuse, millele ma vastust anda ei oska, siis nii ütlengi, et ei tea. Kui oskan, siis vastan. Kui aga küsimusest on juba aru saada, et küsija ei tea asjast midagi, on poliitikul kaks võimalust. Kas võtta solvunud professori hoiak ja saata tudeng uuesti ette valmistama, või siis püüda läbi vastuse ka küsija teadmisi parandada.

Igal kümnel juhul on erakonnad sellisest suhtlusest huvitatud, sest see on sisuliselt ainus võimalus arvamuslugude kõrval rääkida sellest, mis hetkel avalikkusele oluline.

Teemad, millest «on parem vaikida», on ka kõigil erakondadel selged. Siinkohal ei ole vaja mingeid kartellikokkuleppeid sõlmida, sest kõik teavad, et sõltumata sellest, mis Su suust kukub või kuidas trükituna välja paistab, on tulemuseks heal juhul ümmargune null või hoopis miinus.

Iga vähesegi meedia kogemusega poliitik teab, et konkurendile moraali lugedes, tuletad sa sellega meelde ka kõik enda läbikukkumised.

Tegelikus elus muidugi vaikida ei ole võimalik, sest avalik huvi selleks on liiga suur. Seetõttu kohtategi nendes uudistes poliitikuid, kelle rinnaesine on juba nii auklik, et üks rohkem või vähem enam ei loe. Või siis neid, kellel on mingil imekombel immuunsus kuidagi võimalik.

Nii et töötame aga edasi. Eks ju?

Essee ilmub Postimehe arvamusportaali suvekolumnide sarjas, kus saavad augustis ja septembris oma mõtteid vabalt valitud teemal vahendada erinevate erakondade esindajad, kellele toimetus on vastava ettepaneku teinud.