FOTO: Ove Maidla

Gerontoloogia ja Geriaatria Assotsiatsiooni juht Kai Saks kirjutab, et Noora Toomväli poleks pidanud säärastes tingimustes surema, kui hooldusravi oleks euroopalikul tasemel. Sellest on räägitud juba aastaid, kuid midagi ei muutu.

Kirjutan sellest loost raske südamega. Kui ühe inimese elutee lõpeb nii vääritult, nagu seda kirjeldas Noora Toomvälja naaber, tunnevad end süüdi paljud. Ka mina, sest hoolduse ja hooldusraviga seotud erialaühendused, kuhu kuulun, pole siiani suutnud läbi murda ametnike bürokraatiast ning juurutada riigi tasandil tänapäevaseid hoolduse põhimõtteid.

Alustada tahan aga ühest teisest loost. Vanem naine oli kodus kukkunud ja sattus haiglaravile. Seal tekkis tal uus tervisehäire ning edasine hooldusravi oli vältimatu.
Inimesele, kes on seni kodus üksinda elanud ja iseenda peremees olnud, on uus roll hooldatavana väga raske. Nii soovis temagi kiiresti koju tagasi saada, kuigi poleks olnud võimeline seal üksinda enam toime tulema.

Haigla geriaatriameeskond, kes kutsuti appi haige seisundit hindama, tegutses nii professionaalselt, et haige nõustus talle pakutud edasise hooldusplaaniga, kus põhirõhk pandi taastusravile ja kõndimis-liikumisabivahendite kasutamise õpetamisele. Haigla sotsiaaltöötaja muretses talle juba haiglas abivahendid ja võttis kontakti omavalitsuse sotsiaaltöötajaga, kes arutas abivajajaga kodus abistamise võimalusi kohe pärast koju saabumist. Praeguseks on see vanem daam oma eluga igati rahul – hooldustöötaja abistab teda toimetustes, mis endale üle jõu käivad. Üle hulga aja saab ta hooldaja abiga taas väljaski käia.

Mis seos on neil kahel lool, peale selle, et mõlema peategelaseks on üksinda elav vanem naine? Mõlemas loos on abiosutajateks samad asutused – Ida-Tallinna keskhaigla ja Põhja-Tallinna sotsiaalhoolekandeosakond.

Karmide sündmuste puhul otsitakse süüdlasi. Kindlasti oleks saanud ja pidanud Noora Toomvälja puhul kuskil midagi teisiti tegema, kuid kahtlen, kas süüdlase otsimine ja ristilöömine aitab tulevikus selliseid olukordi vältida. Kui tegemist on tahtliku veaga, siis vaid ehk on sellest abi. Hoopis olulisem on muuta hoolduse ja hooldusravi süsteem tervikuna efektiivsemaks, nii et inimlikud vead, mida lõpuni vältida pole võimalik, ei oleks nii saatuslike tagajärgedega.

Hoolduse, hooldusravi ja geriaatria valdkonna spetsialiste koondavaid erialaseltse on Eestis viis ning nende ühine arvamus on, et efektiivse hoolduse eelduseks on abivajaduse võimalikult objektiivne hindamine, teenuste paindlik korraldus ja piisavad vahendid teenuste osutamiseks: piisav teenuste valik, piisav arv teenuse osutajaid, piisavalt raha.

Eakate osakaal rahvastikust on Eestis keskmine või pisut üle selle võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega. Eakate tervis on aga üks kehvemaid Euroopas. Hooldusravi vajadusest on ressurssidega kaetud meil vähem kui pool. Pikaajaliste hooldusteenuste kulutused olid 2004. aastal ELis 0,9 protsenti SKTst, Eestis 0,3 protsenti.

Hoolekandeasutustes on voodikohti küll piisavalt, kuid abivajajatel ja nende peredel pole tihti võimalik selle eest maksta. Nii on Eestis hooldusasutustes kaks-kolm korda vähem inimesi kui Euroopa Liidu nn vanades liikmesriikides. Koduteenuste kättesaadavust piirab teenuste nappus ning võimetus maksta teenuste eest. Sestap on kodus elavate, kuid abi vajavate eakate probleemid kõige suuremad ja elukvaliteet kõige halvem.

Vajalik abi võib saamata jääda ka sel põhjusel, et abivajaja ei pöördugi abi järele, sest teab, et tal (tema perel) pole raha teenuste eest tasumiseks või teenuse osutajal ei ole piisavalt tööjõudu. Kui tahes innustunud töötaja ka ei oleks, ei saa temaltki nõuda töövälisel ajal töötamist. Ühesõnaga, nii oluliselt alarahastatud valdkonnas ei ole loota, et kõik abivajajad abi saavad.

Kui võimalusi on vähe, tuleb nendega eriti mõistlikult ringi käia. Kui haiglaravile saabub inimene vaid selle tõttu, et hooldusravi järjekord on liiga pikk, siis pole see mõistlik, sest haiglaravi on palju kulukam. Kui aga pikaajalisel hooldusravil on inimene, kelle meditsiinilised probleemid on lahendamata, pole ka see mõistlik, sest tema probleemid jäävadki lahendamata ja toimetulekuhäire aina süveneb.

Kuidas kombineerida erinevaid teenuseid tervishoiust ja hoolekandest, kuidas leida alternatiivseid abistamise vorme, kui inimene keeldub talle soovitatud teenustest?
Esiteks, parandamist vajab hoolduse ja abi vajaduse hindamine. See on kogu süsteemi korrastamise võti. Sobiv hindamismetoodika (interRAI) valiti ekspertide poolt välja juba 2003. aastal ja riigi toel võeti see ka paberversioonis kasutusele. Metoodika arvutipõhine juurutamine on siiani jäänud ainult ametnike lubaduseks.

Tulemuseks on see, et andmestiku analüüsil põhinev info, mille abil saab hinnata abivajaduse ulatust, täpsustada olulisi probleeme ja määrata prioriteetsust, jääb kasutamata. Poolikut metoodikat pole mõtet hooldussüsteemis laialdaselt juurutada.
Teiseks, hindamistulemused peavad olema kättesaadavad ühise andmebaasina kõikidele teenuse osutajatele hoolekande- ja tervishoiusüsteemis. Nii saab võimalikuks kiire teabe liikumine, on võimalik vältida asjatuid topelthindamisi, samuti laseb see hinnata seisundi muutumist.

Kolmandaks, hoolduses tuleb juurutada juhtumikorralduse teenus, mis on parim viis abivajajale õigete teenuste pakkumiseks õigel ajal. Praegu on puuduseks see, et abivajaja ei oska oma murega tihti kellegi poole pöörduda või jääb mitme erineva asutusega asju ajades hätta. Lahenduseks oleks piirkondliku keskuse loomine, kuhu inimesed saaksid pöörduda kõikide hooldusega seotud muredega ning kus vajadusel algatatakse hoolduse juhtumikorraldus või võetakse üle tervishoiu- või hooldusasutuses algatatud juhtum.

Neljandaks, paljude erinevate tervise- ja toimetulekuprobleemidega inimeste haiglaravi peaks aktiivravis toimuma geriaatriaosakonnas, kus töötavad vastava ettevalmistuse saanud inimesed. Eestis neid praegu ei ole.

Maailmakogemus näitab, et nii on võimalik inimeste probleeme kõige edukamalt lahendada ning nad ei satu nii tihti uuesti tagasi haiglasse ja hooldekodu vajadus lükkub edasi. Geriaatriaosakonnas toimub ka edasiste teenuste (hooldusravi, koduhooldus, hooldekodu või mõni muu variant) vajaduse hindamine ja juhtumikorralduse alustamine.

Praegu on hooldusravi osakonnas paljud geriaatriaosakonna patsiendid, kes sinna oma probleemide ja vajaduste tõttu ei sobi – hooldusravi on õendustegevus. Tulemuseks on ravi kvaliteediprobleemid ja tegelikult õendusabi vajavate patsientide kuhjumine ravijärjekordadesse.

Mis võinuks Noora Toomvälja puhul olla teisiti, kui kõik eelnev olnuks rakendatud? Igakülgse hindamise andmed oleksid olnud kättesaadavad haiglajärgsele teenusepakkujale juba enne tema haiglast lahkumist, juhtum oleks klassifitseerunud kõrgelt prioriteetseks, mis jäänuks erilise tähelepanu alla.

Niisamuti poleks olnud segadust Noora kojusaabumise ajaga. Kindlasti on võimalik otsustada abivajaduse kiiruse ja taseme üle ka ilma mingi standardiseeritud metoodikata, kuid siis on inimliku eksimuse võimalus suurem. Infovahetuse puudujääk oli ka sotsiaaltöötajate arvates antud loos kõige suuremaks probleemiks.

Jään kimpu vastusega küsimusele, miks erialaühenduste ettepanekud ei ole realiseerunud. Sest lubadusi sotsiaalministeerium justkui annab, asjadega justkui tegeletakse, kuid edasiliikumist ei toimu.

Hooldusravi ja hoolekandeteenuste valdkonnas on viimastel aastatel palju muutunud, eelkõige on paranenud personali teadmised ja oskused ning võimaluse piires on hakatud järgima professionaalse kvaliteedi nõudeid. Valmisolek nüüdisaegsete metoodikate ja standardite rakendamiseks on hoolduses töötavatel inimestel hästi suur. Ka riiklikul tasandil toimub mitmeid ettevõtmisi, kuhu erialaseltsid on kaasatud.

Paraku näeme oma ettepanekuid nii mõnigi kord otsustajate käest väljuvat kujul, mis meenutab kõverpeegelpilti ja sisuliselt olemasolevat olukorda ei muuda. Sellega, et ettepanekud lihtsalt sumbuvad, oleme harjunud.

Jääme aga hoopis nõutuks, kui ametnikud ei aktsepteeri erialaühingute ettepanekuid, vaid juhinduvad «oma ekspertide» arvamustest, keeldudes neid nõuandjaid koguni avalikustamast. Või peetakse õigeks ühe-kahe arvamusliidri seisukohta, mis vastandub kümne erialaseltsi ja haiglate liidu arvamusele. Ehk jälle ei peeta oluliseks tõenduspõhiseid tulemusi, vaid omaenese intuitsiooni või mõnda muud meeleseisundit.

Vahel kaheldakse koguni erialainimeste oskuses ja võimes endale sobivat töömetoodikat valida. Nähes, kuidas otsuste tegemine nihkub erialaspetsialistidest üha kaugemale, tuleb kurvalt tõdeda, et liigume ametnikeriigi suunas.

Möödunud nädalal arutasime ministeeriumis järjekordselt, kuidas saada toimima arvutipõhine interRAI hindamine. Hea uudis on see, et ministeerium peab endiselt, juba kuuendat aastat järjest, seda vajalikuks. Samas ei suudeta suure tõenäosusega leida sedagi raha, et alustada algusest – tõlkida 500 lehekülge teksti, mis on vajalik vahepealsetel aastatel uuendatud metoodika juurutamiseks. Läksime laiali lubadusega, et vastuse, kas ministeerium leiab interRAI tõlkimiseks raha, saame märtsi lõpuks.

Hoolduses töötavad inimesed ei taha enam järgmised kuus aastat oodata erialaselt pädevaid lahendusi. Ei taha oodata uut kurba juhtumit, mis korraks tõstab probleemid avalikkuse ette, juhtumit, mis võiks jääda olemata, kui oleks võimalik oma tööd teha nii, et sellest abivajajale kasu oleks. Lastehaiglad ja -asutused on saanud vajalike seadmete muretsemiseks palju tuge avalikkuselt, ehk tunneb keegi muret ka eakate pärast...