Eesti Keele Instituudi direktor Urmas Sutrop leiab Postimehe arvamusportaalis, et ropendamine pole Eestis täna suurem probleem kui minevikus, lihtsalt nii füüsilise kui ka sotsiaalse mobiilsuse tulemusena puututakse kokku rohkemate erinevate inimestega.
Ma ei tea, kui palju Eestis ropendatakse. Vahel olen isegi mõne vänge sõna suust välja lasknud. Need inimesed, kellega ma iga päev kokku puutun, tarvitavad vandesõnu väga harva.
Minu kõige noorem laps läheb neljandasse klassi. Ma ei ole veel kuulnud, et ta ise, tema klassikaaslased või sõbrad rumalaid sõnu tarvitaksid. Pigem kutsub minu laps mind korrale, kui ma p***e sõna tarvitan.
Olgem liberaalsed ja tolerantsemad. Pole vaja vandumisele liiga palju tähelepanu pöörata. Kõik, mis on keelatud, on huvitav. Vandesõnade keelamisega ei saavuta me muud, kui me propageerime neid veel rohkem. Pigem tuleb oma emotsioone talitseda ja sellega ka noortele ja lastele eeskuju anda.
Ma ei usu, et maailm oleks mõne aastakümnega niipalju muutunud, et ropendamise koguhulk oleks kasvanud. Me oleme muutunud mobiilsemaks ning puutume kokku järjest rohkemate inimeste ja situatsioonidega, kus me võime kuulda ebatsensuurseid väljendeid. Siia kuulub ka meedia, televisioon, internet, kino, ajakirjandus ja kirjandus. Tuletagem meelde Jaroslav Hašeki ilmakuulsat raamatut vahvast sõdurist Šveikist. Selle raamatu lehekülgedelt kostus pidevalt serbo-horvaadi keelset roppu sõimu, nii et raamatus on väga palju sõnu asendatud kolme tärniga. Need tärnid pidid varjama roppusi sündsate silmapaaride eest.
Kui ma käisin 1960. aastatel algkoolis, siis oli ühel minu klassikaaslasel vanaema, kelle kõnepruugis olid tema enda arvates väga kanged ja ropud väljendid. Ma ei vaja nende edasiandmiseks mingeid tärne. Need kohutavad väljendid olid «Sa kuivand ojakooruke» ja «Oh sa must sitikas». Seega ropendamine on alati olnud.
Huvitav on paljudes keeltes see, et vandumine tähendab nii truuduse vandumist kui ka ropendamist. Põhjuseks on muistne tavaõigus, mille kohaselt truuduse vandumisel anti lubadus, et kui vanduja lubadust ei pea, siis olgu ta neetud. Ropud vandesõnad ongi pärit sõnadest, mida kasutati (ka enese) needmiseks.
Tänapäeval saab vandesõnadest hoiduda eelkõige kasvatuse abil. Tegemist on sisemise kultuuriga, ka kultuuriga mitte sattuda situatsioonidesse, mis ropendamist esile kutsuvad.
