Iivi Anna Masso

FOTO: SCANPIX

Kolumnist Iivi Anna Masso leiab, et Pussy Rioti protest ei olnud suunatud lihtsalt president Putini tagasituleku ja demokraatia puudumise vastu. See oli protest konservatiivse kiriku ja autoritaarse riigi ebapüha liidu vastu.

Vene punkbändi Pussy Riot pikaaegne alandav eeluurimisvangistus ja möödunud nädalal langetatud otsus kaheaastasest vanglakaristusest kirikus protestilaulu laulmise eest on nii venelastele kui ka maailmale väga selgeks sõnumiks sõnavabaduse seisust Venemaal – aga mitte ainult.

Juhtum on ühtlasi algatanud huvitava väärtusdebati mitte ainult sõnavabaduse, vaid ka kiriku rolli ning kiriku ja riigi suhte üle, ning lisaks ka autoritaarsuse ja vabaduse, liberaalsuse ja konservatiivsuse, keskaegsete ja tänapäevaste väärtuste üle. See debatt ulatub Venemaalt kaugemale, see käib rahvusvahelisel tasandil ning see osutab üht-teist huvitavat väärtuste teemal ka siin.

Pussy Rioti protest ei olnud suunatud lihtsalt president Putini tagasituleku (kui ametinimetuse vahetust üldse pidada äraminekuks) ja demokraatia puudumise vastu. See oli protest konservatiivse kiriku ja autoritaarse riigi ebapüha liidu vastu, selle vastu, et kiriku patriarh pakkus korruptiivsele ja autokraatlikule presidendile jumalikku aupaistet – nii mõnegi vaatleja hinnangul oli just see põhjuseks, miks autoritaarsuse kaitsjad noored naised deemonlikeks usurüvetajateks püüdsid tembeldada. Pühadus, mida kaitstakse, pole kirik või usk, vaid kiriku ja võimu liit.

Astudes kiriku territooriumile, trotsisid noored punknaised ka otseselt vanaaegseid patriarhaalseid väärtusi, mida esindab eelkõige kirik, aga ka Vene ühiskond tervikuna. Nad tungisid kirikus kohta, kuhu pole naistel asja – otse altari ette.

Nii mõnelgi ajab harja punaseks ainuüksi see, et need noored naised tegid häält ja avaldasid arvamust. Vene kultuuri tundvate kommentaatorite hinnangul oli nende trotslik ja olusid arvestades kohatult jahe ning optimistlikuks jäänud hoiak alandava ja ebainimliku kohtuprotsessi ajal juba iseenesest mittenaiselik, õrnemale soole sobimatu käitumine.

Pussy Rioti juhtum on niisiis ka feministlik teema, see puudutab soorolle, naise kohta, seksuaalsusega ja eriti naise seksuaalsusega seotud tabusid Venemaal.

Pole sugugi juhus, et seda on nii punknaiste kaitsjate kui nende hukkamõistjate poolt seostatud ka homoseksuaalsusega.

Madonna, kes Venemaal kontserti andes Pussy Riotile jõuliselt solidaarsust avaldas, kaevati kohtusse sealsete homofoobsete seaduste põhjal. Islandi linnapea Jón Gnarr avaldas vangistatud bändile solidaarsust, esinedes Reikjaviki geiparaadil nende firmamärgiks saanud värvikas riietuses.
Teisalt süüdistavad autoritaarse võimu kaitsjad vastaspoolt järjest lisaks lihtsalt moraalitusele ka just homoseksuaalsuse kaitsmises, mis nende silmis on midagi sündsusetut. Kremli üha fašistlikumalt mõjuv režiim on teatavasti karmistanud ka homovastaseid seadusi.

Michael Idov märgib New York Timesis, et Pussy Riot jagab Venemaal arvamusi just sellepärast, et seal on liberaalsed väärtused nii visad juurduma. Vähesed olemasolevad liberaalid keskenduvad pigem majandusliku vabaduse nõudmisele, aga liberaalsed ühiskondlikud väärtused, nagu sooline võrdväärsus ning etniliste ja seksuaalsete vähemuste õigused, on venelastele üldiselt võõrad.

Siinkohal on oluline täheldada, kust siin Eestis levinud suhtumised pärinevad – ka siin suhtutakse nendesse vaba maailma väärtustesse endiselt tunduvalt tõrjuvamalt kui läänes üldiselt, ja eriti siinsamas kõrval Skandinaavias.

Karta on, et siin mitte tavatu primitiivkonservatism, kommentaariumite räige tooniga vihast «liberastide» ja «tolerastide» vastu (mõlemad sõnamonstrumid on laenatud otse vene keelest) kirikumeeste kurja vanameelse moralismini, on pärit just idast, kust imbus väärtusi üle piiri propaganda ja kultuurikolonialismi abil Nõukogude ajal ja imbub vaba kultuurivahetuse teel senini.

Mõned siinse luterliku kiriku esindajad, kes on oma põhjamaistest ametivendadest ja -õdedest tunduvalt konservatiivsemad, on samuti, väljendades oma pahameelt kirikus laulnud naiste (aga mitte nende alandajate ja vangistajate) vastu, pannud nende kaitsjatele sama hingetõmbega pahaks ka homode õiguste kaitsmist.

Tuleb välja, et kirik eelistab ka siin autoritaarsust demokraatiale, kui samas paketis vastanduvad konservatiivsed väärtused liberaalsetele, sh naiste ja vähemuste kardetud õigustele.

Pussy Rioti pilke ja protesti objektiks on selgelt mitte pühadus ja usk, vaid võim – võim, mida antud juhul Moskva patriarhaalne kirik üheselt toetab ja sellest osa saab. Seetõttu võib nende juhtumit, eriti arvestades nende demonstratiivselt ebainimlikku kohtlemist ­autoritaarse võimu esindajate poolt, pidada selgeks näiteks vastuolust vaimu ja võimu vahel.

Seda kinnitab naistele loetud kohtuotsus: neid süüdistatakse provokatsioonis ja huliganismis, aga neid hurjutatakse ka oma arvamuse kaitsmise, võimuvastase käitumise, eneseteostuse püüdluste, protestimeeleolude ja muu liigse isikupärasuse eest, mida totalitaarne võim pole teatavasti kunagi kuigi hästi talunud.

Kiriku roll selles võimu ja vaimu vahelises võitluses on huvitaval kombel pärast Nõukogude ­aega muutunud. Tollal esindas kirik rahva jaoks teatud moel vaimu kantsi võimu vastaspoolena – ehkki Venemaal püsis kirik tegelikult ka Nõukogude ajal riigi lähedal ja selle kontrolli all, esindas ta samas teatud püsiväärtusi süsteemi hulluse taustal. Nüüd kinnitasid võimukandjad seda, millele Pussy Riot püüdiski tähelepanu juhtida – et tänaseks seisab kirik Venemaal üheselt võimu kõrval vaba vaimu vastu.

Ka Eestis esindas kirik okupatsiooniajal pigem vaimu ja oli okupatsioonivõimul pinnuks silmas. Antud juhtumi valguses näib aga, et osad on vabaduse ajal siingi vahetunud: Pussy Rioti vangistamise järel asetus president korruptsiooni ja silmakirjalikkuse vastu, vaba maailma inimlike väärtuste eest välja astunud kultuuriinimeste poolele, kirikuisad aga autoritaarse võimu poolele.

Julgete noorte naiste tungimine keelatud altarile haavas nende pühadusetunnetust rohkem kui naiste hoidmine loomade moel puuris või mõistmine minutise laulu ja tantsu eest kaheks aastaks sunnitöölaagrisse. Kuhu jäigi kristlik ligimesearmastus ja halastus?

Venemaast jätab punklauljate karm ja jõhker karistamine trööstitu mulje. Maailm elab Pussy Riotile üha enam kaasa, aga võimurid jäävad oma rahvusvahelise PR-katastroofi ees ükskõikseks – ainus viis imagoloogilist ämbrisseastumist päästa ongi teha sellest võimudemonstratsioon, näidata taas, et neid vaba maailma arvamus ei kõiguta.

Ka kõige optimistlikumatel pragmaatikutel on puuri pandud, käeraudus noori punkareid vaadates raske enam väita, et Venemaal on normaalne, demokraatlik riigikord kohe-kohe nurga tagant paistmas – nagu seda tihti väidetud ja loodetud on.

Siitpoolt vaadates sunnib see lugu mõtisklema taas kord selle üle, kust on Eestis levinud ideed, väärtused ja sõnavara pärit. Demokraatlike seaduste ja institutsioonide juurutamine käis siin idanaabriga võrreldes kui mängides, kuid tõrge isikuvabadust ja erinevaid inimesi võrdselt väärtustava liberaalse väärtussüsteemi vastu oli ühiskonnas tugev ja pole ikka veel kadunud.

See on pärand, mille lõi meie suhteline eraldatus läänest ja sund­abielu idaga – Eesti Vabariigi esimesel vabadusperioodil olid näiteks seadused nii rahvus- kui seksuaalvähemuste suhtes rahvusvahelises võrdluses tasemel. Ilmselt leiab enamik eestlasigi, et kaheaastane vangistus protestilaulu eest on räiges vastuolus nii sõnavabaduse kui kõigi muude inimlike ja demokraatlike väärtustega.

Kuid sama tõrge vabadusväärtuste suhtes, sama umbusk võrdõigusluse ja liiga sõnavalmis nais­inimeste suhtes, sama hirm tabude rikkumise ja teistsugususe ees, mida näeme nii selgelt idas ja mis meid sealtkaudu ka ennast ikka kummitab, on selgituseks sellele, miks antud juhtumi puhul on ka siin avalikkuses üllatavalt palju võimu ohvrite hukkamõistu ja «jah, aga…»-suhtumist ning suhteliselt vähe üheselt selget kaitset neile, kes trotsisid nähtavalt silmakirjalikku ja korrumpeerunud võimu.