Järgmisel päeval pärast esimeste ametlike teadete ilmumist, et NSV Liit ja Saksamaa kavatsevad sõlmida mittekallaletungi lepingu, kõneles Ameerika Ühendriikide saadik Eestis ja Lätis John C. Wiley kõrgete ametimeestega Riias. See oli 22. augustil 1939.
Sama päeva pärastlõunal saatis Wiley Washingtoni šifreeritud telegrammi, kus ilma igasuguste kommentaarideta edastas kohtumistel kuuldu. Läti toonase välisministri Vilhelms Muntersi arvates oli tegemist soodsa arenguga, sest võimalused rahu säilimiseks siinses piirkonnas suurenesid. Sõjavägede staabis oldi aga risti vastupidisel arvamusel – sellega hävitatakse jõudude tasakaal ja Balti riigid jäävad abitusse olukorda.
Tegemist oli tõepoolest põhimõttelise ja juba seetõttu raskesti tõlgendatava muutusega. Revideerimisele tuli võtta kõik need igavestena tundunud põhitõed, millele toetudes oli aastaid üles ehitatud mitte ainult riigi julgeolekupoliitikat, vaid ka iga inimese isiklikku mõttemaailma.
Tagantjärele tundub, et kõige raskem oligi neil, kes olid lugenud ennast suurteks välispoliitika asjatundjateks ja aastaid kaasaegsete üle ütkinud, et kuidas küll võidakse olla nii rumal ja närviline, kuidas ometi ei aduta väljakujunenud jõuvahekordi maailmas.
Kolm nädalat hiljem, 11. septembril saatis Eesti sõjaväe esindaja Lätis kolonelleitnant Kurt Mollin ettekande, kus kirjeldas kõnelust ühe nimetuks jäänud USA esindajaga. «Siis märkis ameeriklane, et «Balti riikidest hindab Eesti Balti riikide olukorda kõige optimistlikumalt», tähendades, et tõeline olukord seda ei õigusta,» kirjutas kolonelleitnant Mollin.
Sellele lausele viidates on Sõjavägede Staabi ülem kindralleitnant Nikolai Reek kirjutanud ettekandele resolutsiooni: «Tõeline olukord pole veel selgunud.»
Tõelise olukorraga on paraku seotud asjaolu, et kui ta on ühemõtteliselt selgunud, siis on juba hilja midagi selle ärahoidmiseks ette võtta. Julgeolekupoliitika kogu olemus ja mõte on aga just viimases. Muidugi, alati võib valida välja endale meeldiva tulevikustsenaariumi ning loota ja uskuda, et just see tegelikkuseks osutub.
Veel nädala jagu hiljem ehk 17. septembril, kui Saksamaa järel ka NSV Liit oli Poolale kallale tunginud, kirjutas välisministeeriumi administratiiv-juriidilise osakonna direktor Elmar Kirotar päevikusse: «Sellega selgus, et Vene-Saksa non-agr[essiooni] ja konsultatsiooni pakt ulatub õige kaugele. Kas ka meieni – nagu väidab siin-seal inglise-prantsuse propaganda? Ei usu.»