Võimalik, et ainus kiire muutus, mille Venemaa liitumine Maailma Kaubandusorganisatsiooniga (WTO) kaasa toob, on see, et maailma kuulsaimat sanitaararsti, Venemaa peasanitaararsti Gennadi Oništšenkot saame nüüd harvem näha. WTO liikmesus tähendab, et Venemaa ei saa enam välja tulla vormilt tervisekaitseliste, kuid sisult kiuslike kaubandustõketega.
Venemaa lähinaabrite jaoks peaks see WTO varasemat praktikat arvestades olema hea uudis, hoolimata majandusministeeriumi arvutustest, mis näitavad, et Eesti-Vene kaubandussuhete struktuuri arvestades keskmine tollimäär esialgu protsendipunkti võrra isegi tõuseb.
Eesti majandusele väga olulise kaubagrupi – masinad ja mehaanilised seadmed – tollimaks jääb aga ka kõikide muudatuste jõustumisel kõrgemaks, kui see oli enne Venemaa liitumist WTOga.
Siiski, positiivselt poolelt, ootamatuste tõenäosus peaks nüüd oluliselt kahanema. Seni on just poliitilistel eesmärkidel ja üleöö rakendatud kaubandusmeetmed teinud Vene turuga arvestamise meie tootjatele kui mitte võimatuks, siis vähemalt väga riskantseks.
Kas WTO senine praktika ka Venemaa suhtes tõhusalt toimib, saame öelda umbes 20–30 aasta pärast, sest oletatakse, et WTO liikmesuse mõju kaubandussuhetele Venemaaga ei ilmne mõneaastases perspektiivis.
Venemaa liitumise protsess WTOga kestis pea 20 aastat ja selle käigus on nähtud nii mõndagi, mis ei tee Venemaast vaid kaubandusorganisatsiooniga liitumise fakti pärast automaatselt pimesi usaldatavat partnerit. Nii näiteks jääb kaubandussuhete ajalukku omamoodi kurioosumina see, et Eesti oli ainus riik Euroopas, kelle suhtes ei rakendanud Venemaa, viidates humanitaarpõhjustele, kuni meie liitumiseni ELiga enamsoodustusrežiimi.
Samuti jõudsid Euroopa Liit ja Venemaa omavahel esialgsele kokkuleppele juba 2004. aastal, ent vastupidiselt oodatud arengutele muutis Venemaa ekspordireegleid mitmes vallas hoopis diskrimineerivaks ning sõlmis kolmepoolse tolliliidu Kasahstani ja Valgevenega. 2007. aastal teatas aga Putin Peterburi majandusfoorumil esinedes, et WTO ja Maailmapank on ajast ja arust organisatsioonid, mis tänapäeva maailmamajanduses enam midagi määrata ei suuda.
Eks oli selles väljaütlemises oma osa ka toonasel üldisel buumieufoorial, kuid Kreml on WTO suhtes ilmutanud vastumeelsust teistelgi puhkudel, seda hoolimata pooleliolevast liitumisprotsessist.
See aga tähendab, et optimism Venemaa suhtes saab jääda vaid ettevaatlikuks ning peab püsima kaubanduslikes raamides. WTOga liitumine võib küll raskendada kaubandustõkete seadmist, kuid ei tee seda võimatuks. Loodetavasti säilitab WTO senine praktika oma tõhususe ka siis, kui seda tuleb rakendada Venemaa suhtes.