Meil on üsna sõbralik ja hooliv ühiskond – jah, nii see on, kui võrdleme tegeliku maailmaga, mitte mingi kättesaamatu ideaaliga. Aga muidugi saame oma elu teha veelgi sõbralikumaks ja hoolivamaks, nii et me elaksime kauem ja mõnusamalt.
Rein Taagepera: vimmast vabanemine
23. august 2012, 17:18
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Me ootame mõndagi riigilt ja neilt, kel on meist rohkem võimu, ja sellekski on põhjust. Aga palju on ka me endi teha just seal, kus see enim loeb – meie igapäevastes suhetes perekonnas, tööpaigal, poes ja tänaval.
On üldinimlik, et kui teises inimeses näeme midagi nii kiita kui laita, siis kiituse hoiame oma mõttes, ent laituse ütleme välja. Nii aga jätame teisele vale mulje sellest, mida temast üldiselt arvame. Temal tõmbub südame all natuke koomale ja meil endil kah, nii et mõlema eluiga lüheneb paari minuti võrra.
Katsugem head ja ilusat mitte ainult oma peas mõelda, vaid ka välja öelda! Välja öelda ainult halba poolt sellest, mis meil on peas – see ei ole siiras ja aus, vaid lihtsalt poolik. Olla tõesti siiras, see pole nii lihtne – peab õppima leidma tasakaalu hea ja halva sõna vahel.
Meie ajalugu on olnud selline, et meie hea ja ilusa ütlemise sõnavaragi on roostes. Kui soomlane ütleb «Sepä hauska» või «Sepä ihana», siis võime seda tõlkida «See on tore» või «See on imeline», ent see ei kõla nagu päris sama mis soomlase suus juba seepärast, et meie ütleme seda palju harvemini kui soomlane. Ja kui vabalt veel ameeriklane ütleb «That’s great»! Meil on vaja hea ja ilusa ütlemise sõnavara tagasi vallutada. Hea sõna teisele inimesele kodus, tööl ja tänaval pikendab mõlema eluiga, sest ta lõõgastab meid.
Ükskord lahvatab vimm... Vimm... Jah, seda meil on veel sees. Vimm nende vastu, kes vimma on põhjustanud – see vallandub harva, sest nemad on liiga tugevad. Aga vahepeal ei püsi vimm rinnas, vaid otsib väljapääsu. Ta suundub nende vastu, kes on meile kõige ligemal – omade vastu, oma laste vastu. Vimm elab kauem kui need, kes seda põhjustasid. Ikka veel kipume lapsi lõputult keelama, selle asemel et neid julgustada võtma vastutust.
Vimm on teinud meie kõnekeeles tavaliseks sõnu, mis teevad haiget. Mida ootan, kui küsin poes sellist kaupa, mida seal ehk pole? Soomes öeldaks vist asjalikult: «Kahjuks meil seda küll pole.» Ameerikas lisataks ehk abivalmilt: «Aga tolles ja tolles poes võiks olla.» Tartus paraku kohtab ka vastust, mis algab: «No mis te õige arvate... »
Me ei pea enam üksteist tolaks kuulutama. Kibe mõnu sellest on üürike, kahju tervisele aga kuhjub.
Otepää toidupoe kassa ees katsub pisike laps end minust mööda suruda. «Sirje-kullake, ära veel mine! Meie kord tuleb hiljem,» ütleb vanaema.
Jah, niimoodi räägib vaba vanaema vaba lapsega. Aga too jutt ei kõlanud päris nii. Oli hoopis: «Sirkka-kulta, älä vielä mene! Meidän vuoro tulee myöhemmin.» Soome keeles oli see öeldud! See oli juba hea mitme aasta eest. Vahepeal olen Eesti tänaval ja poes kuulnud mõndagi öeldavat lastele. Ja ikka püsib veel meeles see pisike juhtum Otepää poes.
Võib nüüd mõelda, et miks ma ei räägi siin Kalevipoja samba juures vabanemisest, mida täna tähistame. Aga vabanemisest ma ju räägingi. «Sirje-kullake, ära veel mine! Meie kord tuleb hiljem.» Sedavõrd kui selline hääletoon on muutunud tavaliseks meie kodudes ja meie taeva all, sedavõrd saame tunda, et elades vabanenud maal oleme ka ise saanud vabaks mineviku varjudest.
Artikkel on lühendatud versioon kõnest, mille
Rein Taagepera pidas taasiseseisvumispäeval
20. augustil Tartus Kalevipoja samba juures.