Kalle Küttis: kool ei pea päritolulõhesid tasandama

Haridusministeeriumi asekantsler Kalle Küttis Foto: Liis Treimann

Kool ei saa võtta endale ülesannet tasandada õpilaste päritolust tekkinud lõhesid, räägib haridusministeeriumi asekantsler Kalle Küttis Postimehe arvamusportaalile. Ta meenutab ka uuringut, millest selgub, et õpilaste teadmistest pärineb vaid kümnendik koolist. Küttis leiab ka, et koolis on kasu ka eakatest õpetajatest, isegi kui uurimistulemused viitavad vastupidisele.

Mil määral nõustute väitega, et vähem edukad inimesed ei ole reeglina ühiskonna ohvrid, vaid lihtsalt kehvemate geenidega? Kuidas tuleks korraldada taolise tõdemuse valguses ümber haridussüsteem - kas see õigustab praegusest suuremat võrdsuse tagaajamist või, vastupidi, suuremat ebavõrdsust koolis?

Kindlasti ei nõustu ma väitega, et vähem edukad inimesed ei ole reeglina ühiskonna ohvrid, vaid lihtsalt kehvemate geenidega.

Kõigepealt tuleks ära defineerida mõiste edukus ja edukas. Edu on alati millegi/kellegi suhtes ja kellegi/millegi jaoks. See tähendab seda, et edu on pigem individuaalne kui üldistav mõiste. See tähendab seda, et igal inimesel on edust oma arusaam ja selgitus.

Kui püüame edu mõistet täita mingi konkreetsega, on olukord teistsugune. Kui defineerime edukusena formaalsete teadmiste kergelt, ilma vaevata omandamist, siis tuleb nõustuda, et inimesed on vaimselt võimekuselt erinevad ja omandavad õpitavat ka erinevalt.

Lause – kõik inimesed on võrdsed – ei tähenda ühesuguseid sooritusi kõikides eluvaldkondades, vaid seda, et kõigil on võrdsed võimalused kasutada ära enda potentsiaal.

Meil on ju küll näiteid, kus eriliste vaimsete võimetega inimesed ei ole osanud oma võimeid ära kasutada ja samas on küll näiteid, kus tagasihoidlike võimetega on jõutud ühiskonnas kõrgele positsioonile.

Psühhoanalüüsi ühele alustalale Alfred Adlerile ütles matemaatikaõpetaja koolis, et teie Alfred, ei saa oma võimetega elus isegi kingsepa õpilaseks. See ei takistanud tal jõuda Aberdeeni ülikooli professoriks. Selle näite puhul on vaimsetest võimetest olulisem oma potentsiaali ära kasutamise oskus.

Tuleb muidugi tunnistada, et vaimselt võimekamatel on reeglina suurem šanss oma võimetele rakendust leida, sest kõrgem üldvõimekus tagab kiirema kohanemise. Õppimine iseenesest ongi ju kohanemine uute ülesannete lahendamisega.

Kui defineerime edukust majandusliku heaolu mingi taseme saavutamise kaudu, on olukord jällegi erinev. Õpetajatena teame küll juhuseid, kus vaimselt tagasihoidlike võimetega koolilapsest on kasvanud asine ärimees.

Ajalugu teab ka juhtumeid, kus riikide majanduslikku edukust on püütud põhjendada riigialamate IQga. Lähiminevikust meenub Soome poliitikateaduste professori Tatu Vanhaneni juhtum.

Selle sajandi esikümnendil avaldas ta koos vaimsete võimete uurimise guru H. Y. Eysencki õpilase Richard Lynniga mitu raamatut, kus nad võrdlesid riikide majanduslikku edukust asukohamaa inimeste keskmise IQ väärtusega. Nad pakkusid välja idee, et riigi majanduslik edukus sõltub otseselt selle rahva vaimsetest võimetest. Meie poliitkorrektses maailmas tekitas see paraja skandaali ja isegi tollane Soome peaminister Matti Vanhanen , kes oli juhtumisi Tatu poeg, pidi selgitama ajakirjanduses, et demokraatlikus maailmas ei pea pojad vastutama isade pattude eest.

Selle näitega vihjan asjaolule, et vaimsete võimete sidumine edukusega on õhukesel jääl kõndimine ja seepärast ka psühholoogias piirdutakse reeglina vaimsete erinevuste mõõtmisega, jättes tahaplaanile nende seoste otsimise edukusega.

Eelnevast lähtuvalt arvan, et koolisüsteem peab olema üles ehitatud selliselt, et kõigil oleks võrdne võimalus oma andeid arendada. Uus gümnaasiumi õppekava valikainete võimalustega loob selleks eeldused.

Klassideta gümnaasiumi idee rakendamine Soome koolisüsteemis on toonud neile edu. Selle vastand on meilgi tihti siiani populariseeritav eriklassi idee. Valitud õpilasi õpetades on võimalik neid tõesti treenida ennenägematute tulemusteni, kuid see on ainult taktikaline edu.

Riigi hariduse ülesehitamine segregatsiooni abil ei ole strateegiliselt õige. Kooliklass peaks olema küllalt lähedane ühiskonna läbilõikele ja individuaalsete võimete arendamine on motiveeritum enda huvidest lähtuva enda koostatud õppekava järgi.

Mikk Salu Postimehes ilmunud artiklis viidatavast Tarmo Strenze uuringust selgub, et Eesti kool lisab teadmisi ja võimeid, kuid ei tasanda juba varem ilmnenud lõhesid. Kas see on märk meie kehvast haridussüsteemist või üleüldine paratamatus, mida riik kuidagi muuta ei saa, või hoopis midagi positiivset ja taotluslikku?

Ma ei ole kahjuks lugenud seda Strenze uurimust ja seepärast pean piirduma üldisema kommentaariga. Me oleme harjunud sellega, et kool on lapsele peamine teadmiste omandamise koht. Kahjuks (või õnneks!) see nii ei ole.

Ma ei tea Eestis sellealast uurimust, kuid meenub üks näide USA koolisüsteemist. Juba president Reagani ajal ei olnud ameerika üldsus rahul oma maa koolisüsteemiga. Seoses sellega lasi Reagan moodustada parlamendikomisjoni, mis sai lihtsa sõnastusega ülesande - selgitada välja, kust pärinevad õpilaste reaalsed teadmised.

Ma ei tea, milliste meetoditega seda uuriti, kuid mäletan lõpptulemusi. Komisjon kandis ette, et õpilaste teadmistest pärineb 50 protsenti kodust, 20 protsenti meediast, 20 protsenti sõpradelt ja 10 protsenti koolist. See tulemus šokeeris mitte ainult õpetajaid, vaid kogu üldsust. Tõusetus küsimus nii madala efektiivsusega koolisüsteemist ja suunas ühiskonda mõistma kooli rolli muutumisest teadmiste omandamise ahelas.

See viitab otseselt sellele, et lapsevanemad ja kodu tuleb tagasi tuua laste mõistuspärasema arenemise protsessi.

Kui kodud on erinevad nii majanduslikult kui sotsiaalselt staatuselt, siis otse loomulikult avaldub see ka laste toimetamises koolis. Ma arvan, et kool ei saa võtta endale ülesannet tasandada juba õpilaste päritolust tekkinud lõhesid. Teame, et isiksuse struktuuri valdavad elemendid kujunevad lapses välja veel enne, kui nad koolis õpetajate käte vahele maanduvad.

Näen riigi ülesannet siin just sellise koolivõrgu üles ehitamises, et kaoks ära igatsus lapsevanemail saata oma lapsed Tallinna või Tartu nn eliitkoolidesse.

Administratiivsete piirangutega a la sissekirjutus olukorda ei lahenda. Kodulähedasemas maakonnagümnaasiumis näen võimalust arenguks ka majanduslikult kehvema päritoluga lastele. Samas möönan, et absoluutseid võrdseid võimalusi luua on võimatu, kuid püüelda väiksemate erinevuste poole võiks eesmärgiks olla küll.

Strenze uuringust selgub, et koolimajade remont õppeedukust ei mõjuta ning eakad pedagoogid lausa pärsivad noorte arengut. Miks ei lähtu haridusministeerium meie oma teadlaste uurimustest, suunates raha majakarpide asemel mõttekamasse kohta ning makstes hoopis noortele õpetajatele teistest kõrgemat palka?

Ma ei tea, kuidas Strenze on uurinud koolide remondi ja õppetulemuste seost. Ta ilmselt on tahtnud rõhutada tõsiasja, et nn tiheda vastuvõtusõelaga koolide lapsed õpivad vaatamata sellele, kas ja kus neid õpetatakse. Nad on motiveeritumad ja kõrgema saavutusvajadusega ja seepärast ka edukad.

Ise olen veendunud, et koolimajas kasvatavad ka seinad, ja usun, et korras koolikeskkond on abiks õpilastele mõistuspärase koolikeskkonna ülesehitamisel.

Selle kohta, et vanemad õpetajad lausa pärsivad õpilase arengut, ei ole senini kohanud ühtegi uuringut. Isiklikult arvan, et kooli on vaja igas vanuses õpetajaid. Peale koolide lõpetamist peab noor siiski suunduma vabasse ühiskonda ning koolis omandatud kogemus suhelda ja hakkama saada erinevas vanuses inimestega kulub marjaks ära.

See ei tähenda, et noortel õpetajatel ei tuleks palka tõsta, kuid binaarses opositsioonis vana-noor tekitaks see mittevajalikku müra. Ühe sammuna noorte õpetajate palga tõusuks näemegi ette kaotada ära noorempedagoogi palgaaste ja hakata noorele maksma esimesest tööpäevast peale õpetaja palgajärgu tasu.

Teisipäevane Postimees kirjutas uuringutulemustele viidates, et inimese edukus sõltub eelkõige geenidest - intelligentsemad meie seast pärivad ka parema tervise jne -, mitte keskkonnast (kodu, pere, kool). Lisaks selgub, et kooli mõju õpitulemustele on olematu. Kuna tegu on fundamentaalse küsimusega inimolemusest, ühiskonnakorraldusest ja haridussüsteemist, arutleme sel teemal Postimehe arvamusportaalis natuke pikemalt.