Kommunikatsioonibüroo Powerhouse juhataja ja konsultant Janek Mäggi kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et skandaalid nagu Silvergate ei muuda reeglina midagi, kuid vähemalt on poliitikute eetika ning erakondade rahastamise üle huvitavaid arutelusid peetud.
Minu arvates ei muuda skandaalid reeglina midagi ja nende peamiseks tõukejõuks on kättemaksuiha ja/või eneseupitusvajadus. Küllap oli see nii ka Silver Meikari juhtumi puhul.
Avalikkus ei saa reeglina teada, kuidas asjad tegelikult olid ning kas see ülemäära avalikkust huvitabki? Mind näitkeks mitte.
Meikar ei teatanud ju midagi uut - see, et rahatusskeemid on kummalised, oli ka ajakirjandus varem korduvalt kirjutanud. Meikaris kangelast ma ei näe - Eestis on väga palju lugupeetud inimesi, kelle suu avades võiks ühiskond vappuda - ja nii 10 aastat järjest. Ometi ei tee nad seda. Ma ei usu, et Eestis oleks inimest, kelle elus ei ole midagi, mida ta peab ka ise ebaeetiliseks ning riigikord ebaseaduslikuks. Meis kõigis - nii Silveris, Kristenis kui ka kõigis ülejäänuis on midagi «patust». Kummas neist rohkem on, ei oska ma öelda.
Meedia läheb alati selle poole, kelle tõde tundub tema madalama positsiooni tõttu tõesem. Praegu siis Meikari poole. Siiski on Meikar sisuliselt analüüsides «reetur» - kes enda sõnul käis sõprade vastu tunnistamas ning Michal tavaline parteisõdur, kelle puhul eesmärk tõenõoliselt pühitses abinõu. Tõenäoliselt ühed patused mõlemad. Ning kaugemale minnes ei ole tõenäoliselt kumbki Eesti esipatused (tavalised keskmised noored poliitikud) - ainult et suurem osa kuritegudest ja ebaeetilistest tegudest jääb lihtsalt avastamata - kuna enesepaljastuseks on siiski võimelised vaid üksikud inimesed. Neil ei ole selleks ka vajadust. Enesepaljastuse tulemus on midagi sutsiiditerrorismi laadset - reeglina saad ka ise hukutavalt pihta. Mõnel juhul on see muidugi eesmärk.
Meikar ei puhastanud oma looga Eestit. Eestit puhastab iga inimese isiklik kirgastumine. Meikar ja Michal nägid mõlemad üksteise silmas pindu, kuid palk enda silmas nad ei pannud tähele.
Poliitikute häda ongi see, et nad usuvad konkurentide ja ka omade peksu tõhususse, kuid enda eetikast nad suur ei mõtle. Miks võttis Meikaril mitu aastat, et lugu kirjutada? Ja kas selles oli ikka kõik tõde? Ajakirjanduses avaldatu põhjal on seda siiski raske uskuda. Aga arutelud olid päris huvitavad - mida sellest arvata. Selle eest kõigile osapooltele suur aitäh - NO-teatri Ühtse Eesti etendus kahvatus selle kõrval - oli ainult hale eelaimdus tõelisest tühi-showst.
Täna möödus kolm kuud päevast, mil reformierakondlane Silver Meikar avaldas Postimehes arvamusloo, milles paljastas erakondade keelatud rahastamise skeeme ja tunnistas enda ja mitme tundud kaaspoliitiku osalemist neis.
