Politoloog Tõnis Saarts kirjutab, et Reformierakonna summutav ja teiste erakondade lahja reaktsioon rahastamisskandaalile annab kinnitust, et Eesti parteimaastik on kartellistunud - käitutakse enese-, mitte rahvakeskselt. Mil määral olete nõus hinnanguga, et kõik Eesti parlamendierakonnad on ühes pundis ja end määrinud? Kas nõustute Saartsi vihjega, et järelikult on ka teie varasemal parteil ehk Keskerakonnal sarnane patt hingel?
Sellele viitab üksmeelne vaikimine. Ka politoloog Saarts märkis, et isegi president ei ole selles küsimuses teinud proportsionaalset kriitikat. Kõik see on märk demokraatia kriisist ning vaikiva ajastu tekkimisest.
Kolm kuud on Silvergate'i algusest möödas. Kuidas olete rahul seniste arengutega Reformierakonna rahastamisskandaalis?
See on väga selge signaal, et tekkinud on poliitiline kultuuritus. Veel aastate eest astusid poliitikud märkimisväärselt ebaolulisemate eksimuste tõttu tagasi. Olgu selleks siis kasvõi rikkumise kahtlus juhitud ministeeriumi haldusalas.
Toona lähtusid juhtivpoliitikud euroopalikust poliitilisest kultuurist ja korrektsusest. Täna ei võeta vastutust isegi siis, kui selge kahtlustus on esitatud poliitikule endale.
Milline täiendav kontroll tuleks Eesti erakondade üle luua, et neid tasakaalustada - panna ja jätta nad taas ühiskonnast sõltuma?
On selge, et erakondadel puudub tõeline soov muuta parteide rahastust selgemaks. Kui seda oleks soovitud, oleks see juba tehtud.
Kui parlament suutis kahe päevaga anda kahe miljardi ulatuses garantiisid hädas olevatele Euroopa riikidele, siis parteide rahastamise regulatsiooni pole aastatega suudetud selgemaks muuta.