Täna lõpetab programmi Noored Kooli viies lend.

FOTO: Silver Kommusaar

Kool ei peagi õpilaste taset võrdsustama, räägib Noored Kooli programmi vilistlane, Lüllemäe põhikooli õpetaja Annika Laanpere Postimehe arvamusportaalile. Tema sõnul tuleb aga tagada, et kõik noored saaks nende võimete piirini välja arendatud.

Mil määral nõustute väitega, et vähem edukad inimesed ei ole reeglina ühiskonna ohvrid, vaid lihtsalt kehvemate geenidega? Kuidas tuleks korraldada taolise tõdemuse valguses ümber haridussüsteem - kas see õigustab suuremat võrdsust või ebavõrdsust koolis?

Kellegi ohvri rolli surumisega tuleb minu meelest ettevaatlik olla. Ohvriks olemine annab justkui õigustuse süüdistada oma kehvas käekäigus kedagi teist, vabanedes nii isiklikust vastutusest. Kuid oma ebaedus kas vanemaid või ühiskonda süüdistada on ühtmoodi absurdne.

Haridussüsteemi (ümber-)korraldamise mõttes polegi niivõrd oluline otsustada, kumb mõjutab inimese arengut rohkem, kas geenid või keskkond, sest «lõpptulemus» kujuneb nagunii nende kahe sümbioosis.

Tarvis on küsida, mis on hariduse eesmärk, ning hinnata selle valguses, mida tähendavad mõisted «võrdsus» ja «ebavõrdsus» koolikontekstis. Kas võrdsus tähendab kõigile ühesuguseid võimalusi või igaühe võimalust saada haridust vastavalt oma vajadustele ja eripärale?

Eilses Postimehes viidatud Tarmo Strenze uuringust selgub, et Eesti kool lisab teadmisi ja võimeid, kuid ei tasanda juba varem ilmnenud lõhesid. Kas see on märk meie haridussüsteemi nõrkusest, midagi kiiduväärset või üleüldine paratamatus, mida ei saagi muuta?

Kas peaksime üldse ühtlustamise poole pürgima? Kui võrdsus hariduses tähendab seda, et esitame kõigile õpilastele ühesuguseid nõudmisi ja mõõdame nende võimekust ühe testiga õpilase stardipositsiooni arvestamata, viib ühtlustamiskatse selleni, et kogu energia rakendatakse nõrgemate järeleaitamisse. Seda sageli nende enesehinnangu ja -usu jalge alla trampimise hinnaga, samal ajal kui «tippudel» puudub arenemisvõimalus.

Kui koolihariduse eesmärk pole pelgalt 12 aasta sisustamine noore inimese elus, vaid Eestile eluterve tuleviku kasvatamine, peab võrdsus haridussüsteemis tuginema põhimõttele, et igal lapsel on võrdne õigus ja võimalus saada eluks vajalikud oskused ja teadmised.

Igal lapsel peab olema võimalus arendada oma isiklikku potentsiaali. Igaühe arengut saab hinnata vaid tema enda seniste saavutuste taustal.

Jätkates Jüri Alliku näidet hernestest (Postimees 21.08.2012): kui me soovime tegeleda sordiaretusega ja kasvatada nii suuri kui ka väikesemaid, kibedaid herneid suuremaks, siis kas nii kasvataja kui herned on läbi kukkunud, kui saagikoristusel selgub, et väikesed herned ei ole ikka veel mõõtmetelt suurte hernestega võrdsed? Ehk on seega saavutus, kui kõik kaunades olevad herned, nii suured kui ka väiksemad, on 30 protsenti suuremad kui seemneherned?

Strenze uuringust selgub, et koolimajade remont õppeedukust ei mõjuta ning eakad pedagoogid lausa pärsivad noorte arengut. Kas haridusministeerium peaks lähtuma siinkohal meie oma teadlaste uurimustest, suunates raha majakarpide asemel mõttekamasse kohta ning makstes hoopis noortele õpetajatele teistest kõrgemat palka?

Järeldus, et koolide remonditus ja materiaalne seis ei oma õppeedukusele mõju, ei tule üllatusena.

Möödunud sügisel sain võimaluse külastada koole Inglismaal piirkondades, kus esineb kehvadest sotsiaalmajanduslikest oludest tingitud hariduslik ebavõrdsus.

Ühes uue projekti järgi ehitatud ja 26 miljonit naela maksma läinud koolis ekskursiooni tehes pidi sealne õppealajuhataja nentima, et kuigi koolis on olemas lindistamisstuudio ja eraldi ruumid klahv-, keel- ja puhkpillide mängimiseks ning mitu jõusaali kehaliste võimete arendamiseks, seisavad need enamasti tühjana ega leia eriti kasutust, sest õpilastel ei ole harjumust tegeleda väljaspool koolitunde muusika või spordiga, nad ei oska neid tegevusi nautida.

Loomulikult on meeldiv töötada kaasaegsetes ruumides, kus ei pea talveperioodil jopet selga jätma sellepärast, et katlamaja ei suuda suurt hoonet soojaks kütta, kuid raha ise ei arenda kedagi.

Õppetöös edenemiseks on eelkõige vaja, et õppija on motiveeritud üha paremaid tulemusi saavutama. Oluline on äratada huvi maailma mitmekesiste võimaluste vastu, julgustada õpilasi unistama ning õpetada, kuidas sihipäraselt oma unistuste täitmise poole liikuda.

Just siin ongi õpetajal võimalik sotsiaalset ebavõrdsust vähendada, aidates nn vähemedukate geenide ja kehvema koduse taustaga õpilastel avastada oma huvialad ning leida endas usku, et ka nemad suudavad ja tahavad õppida ning elus edukad olla.

Kellele kõrgemat palka peaks maksma? Ikka headele õpetajatele, kuid pelgalt õpetaja vanus või staažikus ei saa olla pedagoogi efektiivsuse mõõdupuu. Kuni puudub selgus ja kokkulepe selles, milliste kriteeriumite alusel õpetajate tööd hinnatakse, ei saa ka palgaastmete üle arutleda.

Eilne Postimees kirjutas uurimistulemustele viidates, et inimese edukus sõltub eelkõige geenidest - intelligentsemad meie seast pärivad ka parema tervise jne -, mitte keskkonnast (kodu, pere, kool). Lisaks selgub, et kooli mõju õpitulemustele on olematu. Kuna tegu on fundamentaalse küsimusega inimolemusest, ühiskonnakorraldusest ja haridussüsteemist, arutleme sel teemal Postimehe arvamusportaalis natuke pikemalt.