Tõnis Saarts: kolm kuud Silvergate’ist – miks nii vähe tulemusi?

Tõnis Saarts Foto: Peeter Langovits / Postimees

Politoloog Tõnis Saarts kirjutab, et rahastamisskandaali vähene tulemuslikkus on seletatav, kui käsitleme Eesti erakondi kui tüüpilisi kartelliparteisid ning tõdeme, et need institutsioonid – meedia, kodanikuühiskond ja Vabariigi President –, mis võinuks parteisid korrale kutsuda, seda ei suutnud, ei osanud või isegi ei tahtnud.

Silvergate’ist möödub täna kolm kuud ja praegu võib julgelt öelda, et see skandaal pole avalikkuse jaoks loodetud tulemusi andnud. Poliitikud vastavad erakondade rahastamist puudutavatele küsimustele endiselt puiselt ja ümber nurga, parteide rolli ja finantseerimise üle pole ratsionaalset ühiskondlikku debatti tekkinud, parteide toetuski on küsitluste järgi praegu samal tasemel, mis enne skandaali.

Poliitilise eliidi ringkaitse on niivõrd murdumatu ning soovimatus peeglisse vaadata niivõrd kõigutamatu, et ainuke, mis üle jääb, on lihtsalt imestada. Tegelikult pole hämmelduseks põhjust. Kõik on loogiline ja seletatav, kui käsitleme Eesti erakondi kui kartelliparteisid ning tõdeme, et need institutsioonid – meedia, kodanikuühiskond ja Vabariigi President –, mis võinuks parteisid korrale kutsuda, seda ei suutnud, ei osanud või isegi ei tahtnud.

Oleks siiski vale öelda, et kolme kuu tagune poliitraputus oleks möödunud täiesti jälgi jätmata. Paarile poliitikule on esitatud kahtlustus ning nn mustade ja valgete jõudude kontseptsioon, mis oli võimuerakondade jaoks oluline legitiimsuse genereerimise allikas, on nüüdseks veenvuse kaotanud. Lisaks ootab riigikogu põhiseaduskomisjon kodanikuühendustelt ja spetsialistidelt ettepanekuid erakonnaseaduse muutmiseks. Viimasel puhul aga paistab, et tõsist ja siirast soovi rahastusreeglite üle käivat arutelu alustada parteidel pole.

Ometi on seda kõike liiga vähe. Miks? Vastus peitub juba eelmainitud poliitikateaduslikus kontseptsioonis: kartelliparteide fenomenis. Mis on kartelliparteid? Me kõik teame, mida tähendavad kartellikokkulepped ettevõtluses ning kuidas see rikub vaba konkurentsi reegleid.

Ega erakondade kartell olemuselt nii väga erinev olegi: teatud hulk juba süsteemis sees olevaid parteisid teevad oma positsiooni kindlustamiseks mitteametlikke kokkuleppeid, näiteks et edaspidi rahastame end riigieelarvest, kehtestame uustulnukatele nende areeniletuleku takistamiseks karmimad seaduslikud piirangud ning jagame nii omakeskis poliitturu ära.

Kartelliparteidest ei räägita ainuüksi Eesti kontekstis. Üsna sarnased (küll vähemonoliitsemad) poliitkartellid on loodud ka teistes lääne demokraatiates. Kesk- ja Ida-Euroopas on aga kartellistumise protsess tänu õhukesele demokraatiakogemusele ja vähehäälekale kodanikuühiskonnale toimunud eriti kiiresti. Eesti on kindlasti olnud üks vaieldamatuid «eesrindlasi».

Eelneva põhjal paistab poliitilise eliidi vaikimine täiesti arusaadavana. Tegelikult on ju kõik parlamendierakonnad praeguse puudulikke kontrollimehhanisme pakkuva rahastamissüsteemiga rahul. Erakondade finantseerimise teatud nüansid on poliitilise eliidi jaoks muutunud tabuteemaks, puutumatuteks aladeks. On heaks tooniks neid teemasid omavahelises poliitilises võitluses mitte kasutada ja üleüldse tõstatada.

Silver Meikari «süütegu» seisneski selles, et ta astus üle selle vaikimisi kokkulepitud joone – ning seda mitte ainult Reformierakonna, vaid ka teiste riigikogu erakondade jaoks. Üllatavalt madalat profiili hoidsid skandaali puhkedes isegi opositsioonierakonnad, kes muidu on ju nii varmad valitsusparteide igat väikest eksimust suureks puhuma. On ju teada, et kui kivi viskab see, kellel sisuliselt sama patt hingel, saab kaaslaste kättemaks olema eriti karm.

Nii jätabki Silvergate Eesti parteidest mulje kui mingist vandeseltslaste klubist, kelle südametunnistus pole just päris puhas ning seetõttu ei julgegi keegi esimest sammu astuda ja asjadest avalikult kõnelda. Kui see nii ka pole, siis selle mulje kummutamiseks on erakonnad küll imevähe ära teinud.

Kartelliparteide fenomeniga käib kaudselt kaasas ka üks teine tendents, nimelt muutuvad parteid järjest enam osaks riigistruktuuridest ning kaugenevad ühiskonnast. Valijatega suheldakse peamiselt vaid meedia kaudu, partei tavaliikmete häält jõuab tippude kõrvu järjest harvemini, oluline osa parteilasi on juba sisuliselt riigiteenistujad, parteid ise sõltuvad järjest enam riigi rahakotist, mitte ühiskondlike organisatsioonide ja erasektori toetusest, jne.

See kõik tähendab, et parteide eliit elab üha enam mingis enda loodud mullis, kus on parteipoliitilised väljakutsed ja riigi vajadused, ning ühiskond oma ootuste ja meeleoludega taandub järjest kaugemale. Vajadusel saavad erakonnad ka ühiskonna ootusi küüniliselt eirata, sest nad on viimasest järjest vähem sõltuvad.

Pole vaja erilist analüüsivõimet, et taibata sellise olukorra ohtlikkust demokraatiale. Sisuliselt oleme me olukorras, et kui neli parlamendierakonda midagi ühiselt otsustavad, siis pole Eestis enam olemas jõudu, kes suudaks neile selge ja kõlava häälega öelda «ei».

Tähenduslik oli EPLi ajakirjaniku Külli-Riin Tigassoni artikkel DASAde teemal, mis oli pealkirjastatud «Palun ärge tehke!» (EPL , 16.12.2011). Midagi on ikka päris viltu, kui ainus viis, kuidas me arvame saavat parteide ühiselt kavandatud poliitikatele vastu astuda, on paluda või lausa anuda. Eesti demokraatia süvenevale tasakaalustamatusele ja parteide võimumonopoli paeaegu absoluutseks kasvamisele viitab ka Ahto Lobjakas oma teravas ja mõtlemapanevas artiklis («Õnne viimaseks veerandsajaks?», PM, 10.08.2012).

Nimetatud tasakaalustamatus tuligi eriti filigraanselt esile just Silvergate’i skandaalis. Reaalselt olnuks institutsioone, kes oleks suutnud erakondi piisavalt survestada ja vaikimismüüri pragusid uuristada, kuid eri põhjustel ei saadud sellega hakkama. Ma näen siinkohal kolme toimijat, mis oleks võinud olulisi muutusi esile kutsuda: kodanikuühiskond, meedia ja president.

Kuigi vabakond on viimastel aastatel jõudu juurde saanud, siis teatav avaliku protestikultuuri puudumine Eestis ja erakondade edukus tembeldamaks kõiki vabakonna üritusi parteipoliitilisteks projektideks (meenutame parteide reaktsiooni «Minu Eesti» mõttetalgutele 2009. a) tingis selle, et vihased ja nördinud inimesed jäidki toimunut koduseinte vahele kiruma.

Kodanikuühiskonda hakkas paradoksaalsel kombel asendama teater. Pean siinkohal silmas NO99 märgilise tähendusega tükki «Reformierakonna juhatuse koosolek». See, kui kultuuriinimesed peavad väljendama seda, mida kodanikud ei julge või ei ole suutelised ise välja ütlema, toob meelde veidi teist tüüpi ühiskonnad ja ajad.

Meedia reageeris Meikari artiklile küll jõuliselt, kuid pigem suubuti üksikisikutest süüdlaste otsimisse. Pärast esimese nädala forsseeritud süüdistuskampaaniat oleks võinud üles võtta veidi konstruktiivsema tooni ning alustada erakonnaväliseid arvamusliidreid kaasates arutelu selle üle, kuidas rahastamissüsteemi nii reformida, et seesuguste intsidentide kordumist vähendada. See nõudnuks meedialt muidugi teistsugust pingutust, sest teema on keeruline ja eeldab enam eeltööd kui emotsionaalsete juhtkirjade kirjutamine.

Selgelt oli ka tunda, kuidas Eestis on viimastel aastatel ära kadunud arutelukultuur – me ei oskagi enam avalikus ruumis üksteisest lugupidavalt väidelda ja tasakaalukalt probleeme lahata. Asemele on astunud «sõimlemiskultuur» (vt Daniel Vaariku artiklit, EPL, 14.06.2012). Lajatasid ajakirjanikud, lajatasid poliitikud – seesuguses õhkkonnas ei saanudki tekkida avalikku diskursust, mille tase olnuks piisavalt arvestatav, et poliiteliit seda ignoreerida ei saaks.

Ja lõpuks tekitas kummastust presidendi reaktsioon. President tegi küll ühe manitseva avalduse, kuid reageering oli võrreldes Priit Toobali kirjaskandaaliga ebaproportsionaalselt pehme. Kumb on olnud Eesti demokraatia edaspidise arengu seisukohast fundamentaalsema tähtsusega, kas Reformierakonna rahastamisskandaal või võõraste kirjade leidmine Keskerakonna kontorist? Vägisi jääb mulje, et president on üks vähestest, kelle jaoks «mustade» ja «valgete» erakondade kontseptsioon endiselt tegelikkust raamib.

Niisiis hakkab pilt kokku saama: ühel poolt kartelliparteid oma mitteametlike kokkulepete ja ühiskonnast võõrandumisega ning teisalt oluliste ühiskondlike institutsioonide suutmatus parteisid peeglisse vaatama panna. Ja siis me imestame, miks Silvergate nii kesiseid tulemusi andis. Teisiti vist ei saanudki sellises olukorras minna.

Üldised järeldused on aga kurvad. Sisuliselt oleme üles ehitanud süsteemi, kus puuduvad tasakaalu- ja kontrollimehhanismid ühtedele olulisematele tänapäeva demokraatia institutsioonidele – erakondadele. See on süsteem, mis ähvardab täielikult sulguda, muutuda kurdiks ühiskonnast tulevatele häältele ja kaotab ajapikku igasugune eneserefleksiooni võime – ehk siis soovi kriitiliselt peeglisse vaadata. Me teame ajaloost hästi, mis on pikemas perspektiivis seesuguste suletud süsteemide saatus.