Seega, kui ühishuvi seda nõuab, võib ja tuleb hüved ümber jagada nii, et sellest saaksid suurimat kasu need, kes kõige rohkem puudust kannatavad.
Pole oluline see, kas see puudus on majanduslik või näiteks hariduslik ja puudutab õpilast, kes tuleb koolist, kus viimasel aastal õpetas matemaatikat kehalise kasvatuse õpetaja.
Jah, hüvesid (stipendiumid, sisseastumise lävend, õppemaksust vabastused jms) tulebki ebavõrdselt jagada, kui see tagab suuremale arvule inimestest võrdsemad võimalused.
Kui Eesti on keskmise IQ poolest Euroopas esimeses pooles (või lausa esimeste seas), siis kas sellest võib järeldada, et meil on tõepoolest eeldused tõusta viie rikkama riigi sekka Euroopas?
Tänu Juhan Torgile teame juba üle poole sajandi, et eesti lapsed pole rumalamad ameerika või prantsuse omadest. Enamiku Euroopa riikide keskmised IQ-skoorid on praktiliselt ühesugused, erinedes omavahel 1-2 punkti võrra, mis jääb mõõtmisvea piiridesse. Seepärast pole Euroopa riikide reastamisel keskmise IQ alusel kuigi suurt mõtet.
Seega, mis puudutab IQd, siis võib viie rikkama hulka pürgida iga Euroopa riik, kellel on korralik haridussüsteem alates algkoolist kuni doktoriõppeni välja.
Kuid kohe kindlasti ei ole eestlaste keskmine IQ takistuseks viie rikkama riigi sekka jõudmisel. Kahjuks ei anna keskmine IQ ka mingit automaatset garantiid selleks, et viie rikkama sekka jõuda.
Kolumnist Abdul Turay kirjutas eelmisel nädalal Postimehes, et Eesti taasiseseisvumise järgne edu ei tulene kuidagi eestlaste loomupärastest omadustest, vaid pigem sellest, et sattusime olema õigel ajal õiges kohas. Turay väitel on «süüdi» välistegurid. Kas asjaolu, et Eesti keskmine IQ on Läti omast kõrgem, näitab, et Turay mõte liigub vales suunas ja meil on siiski loomupäraseid eeliseid?