Jüri Allik

FOTO: Sille Annuk

Psühholoog Jüri Alliku sõnul erinevad enamiku Euroopa riikide keskmised IQ-skoorid omavahel nii vähe, et neid pole mõtet selle alusel reastada. Näiteks Eesti ja Läti on oma taustalt tema väitel nii sarnased, et neid võiks võrrelda ühemunakaksikutega.

Mil määral nõustute väitega, et vähem edukad inimesed ei ole reeglina ühiskonna ohvrid, vaid lihtsalt kehvemate geenidega?

Probleem on selles, et ühiskonna ohvrid on sageli just need, kellel on «kehvemad geenid». Kehvemate geenide all tuleb mõelda selliseid pärilikke kalduvusi, mis soodustavad lühemat eluiga, haigusi, tööga mittetoimetulemist, antisotsiaalset käitumist jms.

Kui on soodsad keskkonnaolud, ei pruugi need negatiivsed kalduvused üldse ilmneda.

Kuid juhul, kui raha napib ja ühiskonna pakutavaid hüvesid ei jätku kõigile, kannatavad selle all eelkõige need, kellel pole kõige parem soodumus sotsiaalseks kohanemiseks, olgu selleks vähene vaimne võimekus või vajalikud sotsiaalsed oskused.

See muidugi ei välista, et ühiskonna ohvriks ei võiks sattuda inimene, kellel on selles mõttes igati «head geenid».

Kuidas tuleks taolise tõdemuse valgus ümber korraldada sotsiaalsüsteem - kas see õigustab suuremat varade ümberjagamist või vastupidi, ebavõrdsust?

Enamik inimesi on imselt nõus sellega, et nad tahaksid elada õiglases ühiskonnas. Eestlased pole tõenäoliselt erand, sest ega asjata kanna üks meie rahvusliku teadvuse alusteoseid nime «Tõde ja õigus».

Häda on selles, et õiglusest arusaamine on inimestel väga erinev. Mulle endale on sügava mulje jätnud John Rawls, kes sõnastas hästi põhilise õigluse printsiibi: kõik sotsiaalsed hüved tuleb jaotada võrdselt, välja arvatud juhul, kui mõni neist või nad kõik ei ole korraga kõigi ühishuvides.

Seega, kui ühishuvi seda nõuab, võib ja tuleb hüved ümber jagada nii, et sellest saaksid suurimat kasu need, kes kõige rohkem puudust kannatavad.

Pole oluline see, kas see puudus on majanduslik või näiteks hariduslik ja puudutab õpilast, kes tuleb koolist, kus viimasel aastal õpetas matemaatikat kehalise kasvatuse õpetaja.

Jah, hüvesid (stipendiumid, sisseastumise lävend, õppemaksust vabastused jms) tulebki ebavõrdselt jagada, kui see tagab suuremale arvule inimestest võrdsemad võimalused.

Kui Eesti on keskmise IQ poolest Euroopas esimeses pooles (või lausa esimeste seas), siis kas sellest võib järeldada, et meil on tõepoolest eeldused tõusta viie rikkama riigi sekka Euroopas?

Tänu Juhan Torgile teame juba üle poole sajandi, et eesti lapsed pole rumalamad ameerika või prantsuse omadest. Enamiku Euroopa riikide keskmised IQ-skoorid on praktiliselt ühesugused, erinedes omavahel 1-2 punkti võrra, mis jääb mõõtmisvea piiridesse. Seepärast pole Euroopa riikide reastamisel keskmise IQ alusel kuigi suurt mõtet.

Seega, mis puudutab IQd, siis võib viie rikkama hulka pürgida iga Euroopa riik, kellel on korralik haridussüsteem alates algkoolist kuni doktoriõppeni välja.

Kuid kohe kindlasti ei ole eestlaste keskmine IQ takistuseks viie rikkama riigi sekka jõudmisel. Kahjuks ei anna keskmine IQ ka mingit automaatset garantiid selleks, et viie rikkama sekka jõuda.

Kolumnist Abdul Turay kirjutas eelmisel nädalal Postimehes, et Eesti taasiseseisvumise järgne edu ei tulene kuidagi eestlaste loomupärastest omadustest, vaid pigem sellest, et sattusime olema õigel ajal õiges kohas. Turay väitel on «süüdi» välistegurid. Kas asjaolu, et Eesti keskmine IQ on Läti omast kõrgem, näitab, et Turay mõte liigub vales suunas ja meil on siiski loomupäraseid eeliseid?

Kui läheb hästi, siis on kõigil inimestel – eriti poliitikutel –, kalduvus kirjutada see oma tarkuse ja tubliduse arvele. Kui läheb halvasti, siis on süüdi välised tegurid nagu üleilmaline masu, rasked ilmastikuolud või tagurlike poliitiliste jõudude sepitsused.

Tegelikud otsused sünnivad nii asjaolude kokkusattumise tõttu kui ka otsustajate loomupärasest tarkusest, millest üks suuremaid on oskus olla õigel ajal õiges kohas.

Eestlaste seas populaarsel arvamusel, et me oleme lätlastest väga erinevad, pole kahjuks ühtki tõsikindlat alust. Geenide, isiksuse omaduste ja vaimsete võimete poolest oleme me lätlastega pigem nagu ühemunakaksikud.

Kui on midagi, mida me Lätist veidi paremini oleme teinud, siis järelikult tuleb põhjusi otsida millestki muust.

See, kes selle erinevuse põhjuse kunagi välja nuputab, peab olema väga taibukas, kuna praegu ei tea keegi päris hästi, mis teeb ühe ühiskonna edukaks ja teise kaotajaks.

Seniks säilib paljudel seletustel vähemalt võimalus. Näiteks võib põhjus olla selles, et paljud eestlased teavad peast «Mutionu» sõnu või hoopis see, et 1887. aastaks õnnestus eestlastel annetustena koguda üle 100 000 rubla Aleksandri kooli asutamiseks.

Mikk Salu kirjutas eilses Postimehes, et mitte keskkond (kodu, pere, kool), vaid loodus ja geenid teevad meist selle, kes me oleme. Näiteks inimesed, kes pärivad madalamad võimed, pärivad ka suurema riski haigestuda erinevatesse tõbedesse. Süüdi ei ole reeglina sotsiaalsed olud, vaid geenid.