Jürgen Ligi: tõeline p…o ehk kes valitseb tegelikult

Rahandusminister Jürgen Ligi. Foto: Teet Malsroos / Õhtuleht

Rahandusminister Jürgen Ligi (Reformierakond) kirjutab Postimehe arvamusportaali seitsmendas suvekolumnis, et meedia moonutuste tõttu paistavad poliitikud, sealhulgas tema ise, teistsugused, kui nad tegelikult on.

Kodanik ei saa seda kunagi täpselt teada, ent riiki ei juhi samad inimesed, keda talle valitsejatena näidatakse. Pärisvalitsejad näevad samasugused välja ja kõnnivad samamoodi, aga nende mõtted on teistsugused. Vahe ei tule riiklikust pettusest, vaid vahendusest, mis vajab lisaväärtust kätte sattuvale materjalile.

Meediale enesele meeldib öelda, et ta on peegel ja tema pilt on koopia, aga optikast on ta ühtlasi ka kõverpeegel ja prisma, mehaanikast veski, sõel ja separaator. Eraldatud osakestest koostab ta märksa põnevamaid asju kui on algaines. Nii sünnib maailm, milles poliitikul pole vaja mitte teha ja teada, vaid pigem näida ja uskuma panna.

Priit Pullerits õpetab, et meedia on esmajoones äri, aga ta on ka (neljas) võim. Selline kooslus on alati riskantne. Pahandusi tekibki ja kohus on harva nende lahendus. Siiski ootab seal järge pealkiri «Andrus Ansip: poliitikuid ja ärimehi kuulatakse pealt» – kaup missugune, sest kõlab kui jõuetu appikarje, et Toompead rünnatakse, mis täna tähendaks oma riigi kartmist.

Tegelikult oli kõlanud vaid tõdemus, et paha teha soovijad eeldavad, et pealt kuulatakse, ning ei plaani asju telefonitsi. Kõik ju teavad pealtkuulamiste alusel toimunud kohtuasjadest, kui isegi lindistusi pressi on lekitatud. Aga mõtte töötlus levis pidurdamatult kõigis kanalites ja on kinnistatud kui fakt.

Pealkirjad võivad teha poliitikust ka kohtuniku ja jumala, nagu juhtus minuga. Mulle omistati väide, et Meikari tegevus on riiklik kuritegu, ja seegi ringleb tõestisündinud loona.

Ülehindasin küsijaid, eeldades, et nad on enne ministri juurde tulekut kursis avaliku debatiga «julgeolekuoht võõra raha annetamises». Ütlesin, et too annetus pole julgeolekuoht, Eesti poliitika ei ole ostetav ja mingist Meikari karistamisest pole juttugi, aga kui näilisus on avalikus asjas nii määrav, siis on julgeolekuoht valitsemise näitamises tegelikust halvemana, nagu tolle episoodiga seoses on tehtud.

Lootusetult keeruline mõttekäik mõistagi, eriti kui tuldud on tegema lugu «Partei kättemaks» ning eelmised on olnud koolikiusamisest ja pereroimast. Hästitöödeldud kraam säilib kenasti ning võidupühal kõlbas ta ka Pärnu kiriku kantslist jumalasõna sekka maha hüüda.

Tänuväärse materjali olen pakkunud suure Saksamaa ja tema konstitutsioonikohtu «erakordselt teravas toonis ründamisest» kirjutamiseks. Kõigepealt astus mingis Baieri portaalikeses minu sõimamisega üles keegi «von», kes oli leidnud mu intervjuu töötluse jääke ja arvas, et ma nõuan Saksa kohtult ESMi otsust. Kodumaised lihtsameelsed liitusid, siinne portaal avaldas kiiresti artikli minu ämbrisse astumisest ning asja käsitlesid tõsimeelsed saated ja juhtkirjad.

Tulemus oli fataalne, kuna mult oli küsitud Eesti õiguse kohta nõuda partnerriikidelt lõunas reforme ja kärpeid (minu vastus sai olla vaid jaatav), aga ka Saksa konstitutsioonikohtu aeglase otsustamise kohta. Mu vastus kõlas: «See pole hea märk, aga ma respekteerin kohtu sõltumatust ning veenan hoopis Euroopa kõige aeglasemat, Eesti parlamenti kiiremini otsustama», mis vihjas Saksamaa delikaatsele olukorrale: olles Euroopa tänavatel süüdistatud majanduslikus ja poliitilises ekspansioonis, oleks suisa groteskne, kui nüüd kohtu kaudu pikalt tagantjärele teatataks, et 17 valitsust ja parlamenti on teinud tühja tööd ning ESMi ei tule.

ESM on muidugi iseenesestki müüt, aga tollest annab tuletada ka uusi. Debatist (pisi)valikute üle parlamendi täiskogu, ta komisjoni ja valitsuse koostöös sõeluti kõrvale üsna kõrvaline fragment ning sellest pandi kokku minu Eesti riigikorralduse ründamise lugu.

Tulemusena lähenes mulle ka pärast neljatunnist, põhiseadusega määratud riigikogu ratifitseerimisvaidlust kaameramees küsimusega, kuidas lepin sellega, et arutelu siiski riigikogus toimus. Järgmisel päeval teatas esikülg ajalehes, kus olin riigikogu rolli maksimeerimisest avaldanud 7000 tähemärki, et riigikogu võimaluse üldse midagi küsida võitles välja õiguskantsler!

Riigikogu erimeelsused on selle abil ruineeritud näivuseks, sest opositsioonil on hoolimata kohtu otsusest nüüd «riigikogu kõrvale jätmise» ettekääne populaarsele poolele hoida ja rohelist mitte vajutada.

Kõige raskem on elu neil, kelle kuri saatus on määranud valitsejatele õigeid mõtteid ja tegusid õpetama, kes aga oma õpilastest on näinud vaid meedias ringlevaid inforäbalaid. Nii pühendas Juhan Kivirähk hiljuti mulle pika manitsuse, mille võttis kokku ohtralt tsiteeritud lausega «Tõeline porno oleks hoopis see, kui jürgenligidel õnnestuks avalik arvamus ühiskonnaelu otsustusprotsessidest välja tõrjuda».

Vaene mees ei võinudki teada, et avaliku arvamuse arvestamise osa (ESMiga seoses - ELi referendum, ESMi referendumi keeld põhiseaduses, riigikogu valimised, valitsuse täitevtegevus) oli mu intervjuust välja jäetud, et osutatud kohas olin ma rääkinud mitte avalikust arvamusest, vaid ühest ajakirjanduslikust klišeest, ja et erinevalt nüüd Kivirähast, kes seda rumalat p-tähega sõna minu pärast avalikult kasutas, ei ole mina seda teinud.

Klišeele, muide, osutasin just kui avalike debattide tapjale: näiteks peretoetuste teema ammendatakse kauni pildiga õrnast Marist (21), kelle sõnul peavad toetused olema palju suuremad.

Uudist ajakirjanduse ründamisest pole nüüd vaja kirjutama kiirustada, see on juba avaldatud. Võtsin kord toru, nagu ikka, reporteri otsekõne peale, ehkki olin lennukile minemas ja vabu käsigi polnud. Tavapäraselt usalduslikult suheldes lubasin vastust Brüsselis maandudes, ent andsin ka leebe hoiatuse, et juhtkirja idee, mille kohta küsiti, on jama.

Geniaalsus muidugi kriitikat ei kannataks ning seepeale pühendati kaks roosat lehekülge minu isikule – mõistagi koos «ründamise» ja «ämbrisse astumise» kõikevõitvate argumentidega –, ent kommentaari enam ei soovitud.

Niisiis saab Eestis ministrile helistada mobiilile, mis võiks anda aimu, et vaenu valitsejate ja maailma ühe vabama ajakirjanduse vahel pole. See on vaid üks poliitiline nišš, kes üldise tagakiusatuse kujundi tarbeks ka ajakirjanduse kallutatuse juttu vajab.

Aga vigade klaarimist tasub meedial tõsiselt võtta ning usaldust ega võimu ei maksa kuritarvitada. Minu meelest on halbadest kogemustest turris ning otsesuhtlust ja selgeid mõtteid pelgavate poliitikute osakaal tõusmas.

Jürgen Ligi essee ilmub Postimehe arvamusportaali suvekolumnide sarjas, kus saavad augustis ja septembris oma mõtteid vabalt valitud teemal vahendada erinevate erakondade esindajad, kellele toimetus on vastava ettepaneku teinud.