Mart Kivastik

FOTO: Erakogu

Antagu valituile puhkust sellest alatasa vinguvast rahvast.

Juba mõnda aega tagasi, kui suvi oli veel täispurjes, hakkas mulle tunduma, et mina, üks miljondik rahvast, olen oma valitsejatel pinnuks silmas. Me kõik oleme. Me ei austa riigiisade ja -emade ränka vaeva, mida nad näevad meie valitsemisel, me ei saa aru, kui raske töö see on, ja kukume asja ees, teist taga tänitama, kui ülalpool apsakaid juhtub.

Pole ime, et nad solvuvad, kuulates raadiot, lugedes lehte, eriti veel kommentaare. Sealt tõepoolest sajab! Kuigi tegijail juhtub! Ja mõnikord on mul tunne, et tõepoolest, nemad on ju ka inimesed, kes tunnevad, kannatavad ja mõnikord ka eksivad, isegi omaenda käega kirjutatud seaduste vastu.

 Loomulikult on meil siit alt
õigus haukuda, sest me elame demokraatlikus riigis ja sel juhul asjad nii käivadki. Valitsejad käigu mööda nööri, selle eest ju neile makstaksegi või mis?

Tänu igasugustele jamadele, millest valitutel tuleb ennast päris tihti päästa – maadevahetused, parteiraha ja muud segased asjad – on tekkinud täiesti uus nähtus – Pilv. Ma olin temast küll ennegi kuulnud, aga seoses Andrus Veerpaluga sai Pilvest eestlaste jaoks erakordselt oluline nähtus, sest kaalul oli ja on vähemasti meie väikse rahva au!

Kas me siis võistleme ausalt või ei? Samas oli see ka kuidagi kentsakas. Kaks laitmatu ülikonnaga meest – olümpiavõitja ja advokaat. Ei tea, kas ülikond tõesti aitab?

Nüüd on asjalood nii, et kui taevas juba tumeneb ja ilmub Pilv, siis tuleb karta väga tõsist häda, olümposlikku häda. Pilvega on võimalik mõõta katastroofi ulatust. Kahjuks viimasel ajal me ju muud ei näegi. Ja nii me neid vastuseid siis ootamegi, kas võetakse medal ära, kas pannakse pokri või mitte, kas astume vähemasti tagasigi ... Pilv teab, aga!

Ma olin kõigest sellest tüdinud ja tahtmata enam olla valitsusel pinnuks silmas, läksin kaugele ära sõber Kristjani juurde mere äärde. Antagu ka neile puhkust sellest alatasa vinguvast rahvast.
Kuigi üha raskem on Tartust suvel lahkuda, sest siin on nii hea. Kesklinn on suveöödel täis rahvast, kes patseerib rõõmsalt Rüütli tänaval ja Raekoja platsil.

On omi ja on välismaalasi, kõik sõbralikult läbisegi ... mis on uskumatu, sest paarkümmend aastat tagasi Tartut suvel lihtsalt ei olnud!

Aga olgu. Kristjani mereäärne koht on Pivarootsi lähedal Paatsalus, mis on Tartust umbes kahesaja viiekümne kilomeetri kaugusel. Eesti mõistes ikka pirakas maa. Tuleb sõita läbi Viljandi ja Pärnu.
Viljandis käis parasjagu folk. Linn oli rõõmus ja rahvast täis. Keegi ütles, et mine vaata, folgi ajal on Viljandi täis erilisi inimesi. Me pidasime korraks kinni, mitte et näha erilisi inimesi, vaid et süüa, ja sattusime uude Rohelise maja kohvikusse, mis oligi täis erilisi inimesi.

Esiteks oli seal üks Kristjani tütardest, kes on muidugi juba ise eriline, aga kogu see ökokupatus oli samuti eriline. Eriliste inimeste loodud puust aguliasutus, kus tehakse ökoleiba ja muud puhast, ja peetakse söögikohta. Hoov oli (erilisi!) inimesi pungil täis ja leiva järel oli järjekord nagu draakonisaba, nii et me ootasime oma imeleiba tükk aega. Odav see ei olnud, aga oli tõepoolest hää. Ma ei tea, kas sellepärast, et oli öko, või piisab, kui on armastusega tehtud?

Pärast autos, edasi Paatsalu poole sõites tuli mulle meelde veel üks eriline koht, Viinistu. Me oleme sõpradega seal aastaid teatrit teinud, aga sel suvel jäi miskipärast teater ära. Aga mis Viinistu jaoks on palju tähtsam – kevadel avati järjekordne uus sadam ja kunstimuuseumi juurdeehitis.

Eelmise sadama ehitas Jaan Manitski üheksa aastat tagasi ja tollest polnud järel suurt peale kiviklibu. Ja Jaan pole esimene, kes on sinna sadamat ehitanud. Aastasadu on üritatud, aga pole õnnestunud.

Kui see laine ikka novembris Mohni poolt tulema hakkab, siis hoitagu alt. Aga mis kinni ei jää, saab kinni löödud! Nüüd on samal kohal jälle sadam – ilus, valge, jahtidega, ja nii kõvast betoonist, et torme ei kartvat, aga eks me sügisel näeme ... järsku jääbki alles.

Kui aus olla, siis sadamad on mulle alati rohkem meeldinud kui muuseumid. Sadam tähendab tavaliselt ju pääsemist, kui mitte lausa kaugele, siis ikkagi ära. Muuseum on aga kindel lõks, ja kui läheb väga tüütuks, siis ei ole isegi kuhugi istuda.

Viinistu kunstimuuseumi juurdeehitis on aga tõeline ime! Ime on isegi ilma hüüumärgita väga suur sõna, aga seekord, esimest korda elus, olin ma tund aega muuseumis enam-vähem ühe koha peal ega tahtnudki välja. Vaatasin ja vaatasin ja vaatasin ... ma käisin edasi ja tagasi ja see oli uskumatult suurepärane.

Ma ei räägi isegi piltidest, need on ju suures osas nähtud, vaid akendest ja vaadetest ja erilisest helgusest, mis selles ruumis hõljub. Ja võib vaid kujutleda, kuidas see muutub, kui tulla tagasi sügisel või talvel või kevadel.

Viinistu muuseumi uus osa on vähemalt sama tähelepanuväärne kui kunst, mida seal näidatakse. Kunagi näidati telekas dokki Louis Kahnist, Saaremaal sündinud Ameerika arhitektist, kes on teinud küll suhteliselt vähe, aga silmapaistvaid maju. Vist sellepärast, et ta ideed olid liiga pöörased.

Teiste hulgas on Kahn teinud samuti ühe muuseumi, Kimbelli kunstimuuseumi Texases, ja isegi Bangladeshi parlamendihoone, mida ma olen oma silmaga näinud ja mis oli nagu tulnukas teisest maailmast, keset järve. Midagi on Emil Urbeli Viinistu töös ja Kahni asjades sarnast, kuigi mitte just tolle Dhaka parlamendihoonega. Valgus ja aknad? Või see, et ta on justkui osa Viinistu loodusest, ainult et mitte jumala, vaid inimese tehtud?

Jõudsime Paatsallu. Tee sinna on paras nikerdamine, lõpus kriibib võsa mööda autokülgi, nii et endal hakkab valus. Me laadisime söögid ja joogid külmkappi ja käisime kõigepealt väiksel matkal, et näha hüljatud maju, kus elavad lambad.

Lambad elavad neis mereäärsetes majades sellepärast, et need olid ehitatud ebaseaduslikult võõrale  maale, mistõttu ehitajad jäid üsna uutest majadest ilma. Nii et lambad ehitasid lammastele majad. Me vaatasime neid kummalisi elutuid maju ja lambad vaatasid meile akendest vastu. Siis lonkisime mere äärde. Lammastel oli parajasti uttede aeg. Kogu kallas oli väikseid villaseid olevusi täis, käis paras sagin.

Õhtul oli meil plaan sõita paadiga Oolaiule päikeseloojangut vaatama. Oolaid on paari kilomeetri pikkune kitsas moodustis, mis ulatub kaugele merele, ja tavaliselt elavad seal vaid linnud. Kristjan luges nad nimepidi ette. Seal on naerukajakaid, kalakajakaid, hõbekajakaid, tiire, parte, kormorane ja kühmnokk-luiki.

Osa lindudest pesitseb Oolaiul, osa käib lihtsalt jalga või õigemini tiiba puhkamas.
Umbes kaheksa ajal õhtul võtsime külmast ühe roosa ja ühe valge veini ning kitsejuustu ja sõitsime paadiga Oolaiuni. Selle esimene ots ei ole rannast väga kaugel, umbes kilomeeter ehk, aga tuulise ilmaga on sinna sõudmine võimatu töö. Eelmisel korral, kui me Oolaiule sõudsime, olime me lainete ja tuulega püsti hädas. Paat tahtis tagurpidi sõita ja isegi ümber minna.

Nüüd oli kõik vastupidi. Polnud tuule raasugi. Kui me laiule jõudsime, valitses täiuslik vaikus. Linnud muidugi lahkusid, kuigi me oleks hää meelega koos nendega istunud. Osa lendas ära naabersaarele, luiged ujusid lihtsalt veidi kaugemale.

Ja nii me seal olime. Meie, roosa ja valge vein, pahurad luiged, kitsejuust ja peegelsile meri, ja taevas, mis päikese laskudes muutis iga minutiga värvi, helesinisest lillaks ja purpurpunaseks. Me rääksime muidugi igasugustest asjadest, aga peamiselt lihtsalt vaatasime merd ja päikest ja taevast. See oli täiuslik päev ja täiuslik õhtu.
Ei ainsatki pilve taevas.