Ahto Lobjakas: Assange’i asümmeetria

Ahto Lobjakas. Foto: .

Kolumnist Ahto Lobjakas kirjutab, et Julian Assange esitleb end tagakiusatud kangelasena, kuid maailmas on nii kangelaste kui ka antikangelaste ajastu ümber saanud.

John Milton pani kolme ja poole sajandi eest Londonis, mitte üleliia kaugel Ecuadori saatkonnast, kirja järgmised read: «Olgu lahing kaotatud, mis sellest? / Kõik pole kadunud: allaheitmatu vaim / kättemaksu­plaan, igavene viha / ja kangus kunagi mitte leppida või loobuda.»

Read on pärit «Kaotatud paradiisist», värssjutustusest taevast mässukatse tõttu põrgusse tõugatud saatanast (endisest peainglist) ja tema vähematest käsilastest. Kas tahtmatult või mitte, on sügavalt Looja-usku Miltoni sulest pärit teos ühtlasi üks inimese ajaloo ülevamaid hümne tahtevabadusele ja vaimu murdmatusele. Võimalik, et Miltoni näiv saatana poole hoidmine on midagi täiesti tahtevälist, tulenevalt teemast endast – ning luuletaja talendist sõnadega pilte maalida, millele on vähe võrdseid.

Teatud tõlgenduses võivad ülal osundatud read tunduda sobivat Julian Assange’ile, Wikileaksi loojale, kes on heitnud kinda maailma vägevatele eesotsas USA ja selle presidendi Barack Obamaga. Pühapäeval ilmutas Assange end üle pika aja esimest korda rahvale Londoni Ecuadori saatkonna rõdult, kus ta on maapaos, püüdes vältida väljaandmist Rootsile.

Rootsis kahtlustatakse teda seksuaalkuritegudes kahe naise vastu, kuid Assange’i enda peamised hirmud seonduvad (vähemalt avalikult) võimalusega, et Rootsi võib ta omakorda välja anda USA-le, kelle rahvuslikke huve osa Wikileaksi paljastustest on riivanud. Väidetavalt ei oleks Ühendriikides välistatud surmanuhtluse võimalus.

Pühapäeval kirjeldas Assange end globaalse konspiratsiooni ohvrina, mille sihikul on väljendusvabadus. Ta asetas end samale reale Pussy Rioti, ühe Bahreinis trellide taha pandud inimõigusaktivisti ning USAs vangistatud ekssõduri Bradley Manningiga, kellelt väidetavalt pärines Wikileaksi kõige sensatsioonilisem materjal (autoriks USA diplomaadid). «Rõhumises on olemas ühtsus,» deklareeris Assange paarituhandelise kuulajaskonna ees. «Vastulöögis peab olema täielik ühtsus ja otsusekindlus.»

Assange ei raputanud siiski juustest tõbesid ja taplusi nagu Miltoni põrguvürst. Mikrofonide ees seisis veidi närvilise olekuga mees, kes meenutas pigem partei ja revolutsioonilise situatsioonita V. I. Uljanovit. Noobel Knightsbridge’i linnaosa, mis on nüüd tema eluasemeks saanud (väljumisel arreteeriks Briti võimud ta kohe ja saadaks Rootsi), ei ole põrgu, kus Kärbeste Jumal võiks (Miltoni järgi) öelda, et tal on seal «kindel voli / ja minu silmis on oma voli tahtmist väärt põrguski / parem on valitseda põrgus kui teenida taevas».

Assange elab Ecuadori saatkonnas sealse valitsuse armust: nagu märkis üks inglise kommentaator, on tal valida, kas anda end üles või diplomaatilisel territooriumil vanaks saada.

Ladina-Ameerika välisministrid, kes praegu vasakpoolse valitsuse all olevale Ecuadorile on toetust avaldanud, ei näe end kindlasti USA juhitud maailmasüsteemist lahkununa. Pigem on enamiku nende jaoks (Venezuela ehk välja arvatud) tegemist võimalusega Suurbritannialt kui nõrgema vastaselt odavaid punkte noppida.

Märkimisväärsem on see, et maailma jaotus rõhujateks ja rõhututeks Assange’i järgi eksisteerib paremal juhul vaid tema enda peas – ning Wikileaksist on saanud tööriist ühe mehe isiklikus ristisõjas.
Assange on oma valikud taandanud nurka aetud looma omadele – kas tema või kõik teised – ja see on muidugi absurdne. Siin on ammu silmist kadunud Wikileaksi võitlus valitsuste seatud saladuspiiride nihutamise eest. Mingid piirid peavad olema igal valitsusel, muidu poleks võimalik valitseda.

Küsimus – enne kui see Assange’i egosse ära kadus – oli selles, et samm-sammult luua õhkkond, kus enam ei ole päriselt tagatud mitte millegi saladusse jäämine. Kaotsi on läinud Rootsi riigi õigus ja kohus teostada Euroopas ja rahvusvaheliselt kokku lepitud piires oma seaduslikke õigusi (rääkimata võimude lahususe printsiibist, Assange’i saatuse Rootsis otsustaks kohus).

Assange’ist on nüüdseks saanud väike inimene, kes püüab manipuleerida atavistlike asümmeetriatega maailmas, kus sümmeetriast on saamas määrav väärtus. Viimastel kümnenditel on ilmselt pöördumatult murenenud ja taandunud enamik sellest, mis on seni inimelu liigendanud madala ja kõrge hierarhiateks. Jumal on surnud, mitte tingimata sõna otseses mõttes, kuid kindlasti maailma korraldava printsiibina.

Traditsiooni hääl on ammu hääbunud või polegi päriselt meieni kostnud. Darvinism/teadus, mis korraks kerkis kahe esimese asendajaks ja progressiusu surrogaadiks, ei saanudki vaatamata paljulubavale algusele möödunud sajandi keskel korralikult pöördeid üles. Inimene, vabastatuna hierarhiatest, on jäänud üksi – kollektiivselt üksi.

Aset on leidnud suur tasandamine. Igaüks on igaühega silmitsi ja vastakuti, vähemalt potentsiaalselt. Igaühel on õigust sama palju nagu igal teisel ning demokraatiast on valitsemisvormi ja kollektiivse otsustusmehhanismi asemel märkamatult saanud eneseloome keskkond.

Jututuba, kus hääl on kõigil, aga kuulatakse neid, kes silma paistavad. Optimistid – nagu Jürgen Habermas – on lootnud, et ajaloolise paratamatuse troonilt tõugatud Mõistus end kunagi ehk taas püsti ajab ja harmooniliselt püramiidi tõusvad inimmõistused kombinatsioonis ühiskonnale mingi püsivama perspektiivi annavad.

See ongi kokkuvõtlikult sümmeetria eetika (enesepeeglisse vaatav südametunnistus). Lootus tulevikule, mille juured ja jõud on minevikus – sest sealt pärineb kompass, millel hea ja tulevik asuvad samaväärsete mõistetena sama koha peal.

Lootus on ilmselt utoopiline ning Assange näitab nüüd üht moodust selle edasiseks devalveerimiseks. Hirmutamine globaalse konspiratsiooniga, toetumine ideoloogiatevahelise võitluse jäänukitele ühes maailmanurgas, kõne rõdult massidele – kõik need on võtted, mis pärinevad ühest teisest, möödunud ajastust.

Assange esitleb end tagakiusatud kangelasena, kuid tegemist on faabulaga, mis tänapäeva maailmas saab toimida vaid lühikest aega, ekspluateerides nende lihtsameelsust, kes ei saa aru, et globaalsete konstruktsioonide (olgu nendeks siis konspiratsioon või ideoloogiad) ajastu on ümber saanud.

Samamoodi on ümber saanud kangelaste ajastu ning koos viimasega ka antikangelaste ajastu. Ühtmoodi ajalooks on saanud nii Che Guevara kui Dr No. Õhtumaise avalikkuse jaoks muutub üha võõramaks see usaldusmoment, mis on vajalik enda kollektiivseks usaldamiseks kellegi või millegi kätte – tagurpidikukkumisena «meeskonnavaimu» treeningutel.

Kriisid ja probleemid laiemalt on üha enam kohalikud, võimendudes viisidel, mida on üha raskem ratsionaalselt seletada, ennustada või hallata (võtkem kas või eurotsoon). Wikileaks ei ole kunagi pakkunud globaalselt lahendust, vaid esindanud ideaale, mis saavad kehastuda vaid lokaalselt – ühtmoodi USAs, teistmoodi Suurbritannias ja kolmandat moodi Eestis.

Kõik me oleme iga mööduva hetkega üha vähem osa millestki suuremast. See, mida me nimetame väärtusteks, on see, mida me minevikust veel üksteisega jagame.

Siit jõuame suurima asümmeetriani Assange’i kaasuses. Praeguseks küll varjusurma läinud Occupy-liikumine jättis maha ühe olulise sõnumi: niinimetatud ülejäänud 99 protsendil maailmast ei saa olla püsivaid liidreid. Esiteks sellepärast, et varem või hiljem saaks neistki «üks protsent», aga peamiselt sellepärast, et vähemalt tsiviliseeritud maailmas on iga huvitatud kodanikuni jõudmas olm, et demokraatia ja identiteediloome käivad kokku.

Poliitilise valikuna tõlgendub see üha enam mitte-peavoolujõudude eduna valimistel. Stabiilsemates, paremini ankurdatud ühiskondades, nagu Saksamaa ja Rootsi, on sama nähtuse vasteks piraadiparteid, mille eetos on segu Wikileaksi ja Occupy omast: kõik on (vähemalt potentsiaalselt) avalik ja ennast määratlev vaba kodanik ei taha seda enam teha minevikus end diskrediteerinud erakonna­struktuurides, mille igavese taaskorrumpeerumise vastu ei ole mingit garantiid. See viimane ongi seltskond, kellele Assange võiks loota mõistuslikult – kui tema vahendid poleks nii asümmeetriliselt valed.

Aga sümmeetriaajastu deviis, parimini sõnastatud Miltoni poolt (ikka), kehtib Assange’igi jaoks ja jääb hoiatuseks USA ja teiste suurriikide valitsustele: «Kes võtab võidu / jõuga, on jagu saanud poolest vastasest.»