Andrus Saar: kas Eesti on tegelikult Lätist edukam?

Andrus Saar. Foto: Peeter Langovits

Sotsioloog Andrus Saar räägib Postimehe arvamusportaalile, et Eesti edu Läti ees on tingitud meie paremast stardipositsioonist ning pole välistatud, et tulevikus – pikas plaanis – osutub lõunanaaber Eestist edukamaks.

Milliseks hindate Eesti arengut taasiseseisvumise järgsel perioodil – on see edu- või häbilugu?

Eesti taasiseseisvumine sai teoks kindlasti nii väliste kui ka sisemiste tegurite mõjul. Väliste asjaoludeta poleks Eesti niipea vabanenud nõukogude okupatsioonist. Maailma ajalugu on sarnaste olukordade puhul paljukordselt tõestanud, et väliste tingimuste puudumise korral igasugused üritused luhtuvad, püüa mis sa püüad.

Meie edulugu saab alguse sellest, et Eestimaal leidus jõude, kes käivitasid väga olulised protsessid ning avasid mõtte- ja tegutsemisblokeeringud ka teistes Balti riikides ning esmajoones Moskva võimustruktuurides. Teel taasiseisvumisele tehti mitmed olulised nii targad kui ka nutikad sammud ning püüti maksimaalselt ära kasutada situatsioonid, mis sülle kukkusid.

Eesti eduloosse kuulub kindlasti krooni üllitamine. Päris kindlalt ka suur töö, et Eesti sai NATO liikmeks, aga ka Euroopa Liidu liikmeks. Hinnang viimasele sammule pole sugugi ühemõõtmeline. Me oleme ühelt poolt palju saanud ning mõned aastad oleme suuremad kasusaajad kui maksjad.
Oleme ennast hästi Euroopa ja maailma kaardile mänginud. Meie imago kääbusriigi suurust arvestades on väga hea.

Kui Eesti taasiseseisvumisel suhtuti meisse maailmas ning lähiriikides suure skepsisega, siis nüüd oleme saanud tuntuks õige paljudel suundadel. Naabritega võrreldes on SKP kasvanud väga kiiresti, kuigi viimased 5 aastat tuleb arengust maha kirjutada, sest masus me kukkusime pööraselt. See polnud mitte kukkumine, vaid lausa sööstlaskumine. Vabalennueelse taseme taastamine läheb vaevaliselt, kuigi kohati hoogsalt.

Eurole üleminek juhtus kogemata suurepärase ajastusega. Olime parajasti masu haardes ja just sellel hetkel õnnestus meil täita kolmeprotsediline inflatsioonikriteerium. Selleks tuli kõigil kõvasti pingutada. Ei enne ega pärast pole meil seda taset vist õnnestunud saavutada.

Euro hinnaks oli inimeste sissetulekute langus. Praegu me juhime Euroopas hinnatõusude tabeleid ja rikume Euroopa direktiivi. Euro tulekuga aga kaotasime ühe olulise riikluse sümboli, kuid saavutasime olulisema tõsiseltvõetavuse. Euro ei ole kahjuks toonud loodetud stabiilsust ja kindlustunnet. Jah, euro kasutusele võtmisega teatud usalduskrediit saabus, reisimine muutus lihtsamaks ja muud elu hõlpsamaks tegevad asjad.

Eesti töötab väga palju selle nimel, et saavutada usaldusväärse partneri mainet. Sellel nimel on tehtud ka rohkesti ohverdusi. Mõnikord tundub, et ohverdustest on ikka veel vähe. Kui Eesti riik vajas ühel hetkel pangast lühiajalist laenu, siis selgus, et seda ei saa. Solidaarsus ei töötanud, mängus olid teised huvid.

Nüüd me oleme aga selles seisus, hakkame võlgu võtma, et teistele raha laenata. Olukord meenutab masueelset aega, mil võeti laenu, et osta palju kinnisvara kokku, et see siis kallimalt kiiremini maha müüa. Ainult et ESMile raha andes peab olema üliõnnelik, kui sama raha saad kunagi tagasi. Ainus vahe on selles, et samas vääringus raha tagasi saades oleme kaotanud raha väärtusest väga suure osa.

Me peame oma võetud laenude puhul maksma reaalseid intresse. Teistele antud laenu puhul me saame intresse, kuid need on miinusmärgiga intressid, kahjuks.

Oma tulevase teistele laenu andmisega nöörime kinni oma tegevusvabaduse ning võimaluse oma majandust ergutada, arendada, kasvõi maksta suuremaid sissetulekuid.

Päris huvitav oleks mõtteline eksperiment, kuidas meie elu oleks arenenud, kui Eesti poleks viimasel kahe aastakümnel saanud rohkesti humanitaarabi ning toetusi, viimasel ajal eelkõige Euroopa Liidust. Milliseks oleks siis meie areng kujunenud? Kui palju oleks olnud betooni, kui palju vaimu, kuidas elanuks meie põllumehed (muide, nad tulid ka toetusteta suhteliselt hästi toime).

Euroopa Liidu toetusrahad on nagu uimasti sõltlasele. Selle nimel tehakse ei tea mis ära ja ei tea mida kõik ära lubatakse, peaasi, et rahavood ei katkeks. Kuid kuupäev, mil rahavood saavad otsa, on asjaosalistele teada antud. Põllumeestele tilgub ka pärast seda rahakest edasi, aga muu sfäär peab suu suures osas kuivaks pühkima.

Raha eest, mis kogutud suurde katlasse, tuleb hakata senisest tulisemalt võitlema. Suurtel on selles loos aga alati paremad kaardid käes.

Osa tegevusi, mida praegu Eestis Euroopa ja mõnigate muude organisatsioonide kaasabil rahastatakse, kaovad. Haihtuvad ka töökohad. Mis vahenditega hakatakse näiteks rahastama võitlust aidsi vastu, rahastama haigeid ülikallite ravimitega?

Saame moodustada lõputu arvu tegevusi, mis kaovad. Osa neist olid omamoodi projektipõhised asendustegevused, kuid osa päris kindlasti väga vajalikud. Kodanikuühendusedki on sunnitud valusad pillid alla neelama, sest jäävad nemadki suurel määral rahast ilma.

Et Euroopas on kavas oluliselt suurendada suurte projektide rahastamist, siis see tähendab, et Eestisse ei ole küll päris kindlasti tulemas ühtegi taolist projekti, mis Euroopa silmis rahastamist vääriks. Väike-ettevõtluses võib alata seetõttu kiratsemine. Ega väike-ettevõtlus ei ole eriti soositud olnud viimastel aastakümnetel, sest abirahasid on saanud ikka suuremad ettevõtted, kellel rohkem raha ning kogenud projektikirjutajaid.

Oma täisverelise riigi pidamine, mis täidab kõiki siseriiklikke ja väliskohustusi toetusfondideta, muutub väga kalliks.

Veel märksõnu. Tänu euronormide saksalikult täpse täitmisega suretasime välja hulgaliselt mini- ja väikeettevõtteid. Paljude elutähtsate teenuste kaotamine maal ning ühistranspordi olematus ja töökohtade puudus suretab järjekindlalt välja elu maal. Maal, kus asub traditsiooniline eestluse kants.

Kahe aastakümne tulemiks on rahvusliku kapitali peaaegu täielik kadumine. Eesti rahvastik kui inimvaramu on möödunud ajaperioodil kahanenud hirmuäratavas tempos.

Kahe aastakümne jooksul oleme ära andnud märkimisväärse osa oma iseseisvusest. Kahjuks see protsess aina kiireneb ning on kontrollimatu. Võimurid on korduvalt üles näidanud lubapidamatust, ülbust meie põhiseaduse suhtes.

Me oleme olnud edukad. Meil on keskmisest uhkem autopark, hindamatu vabadus. Elu on küllalt suurel osal inimestest muutunud inimväärsemaks, inimesed saavad oma elu üle nüüd märksa rohkem otsustada: kuhu minna töötama. Pendelmigratsioon muudab aga ühiskonna baasväärtuse – perekonna – märksa nõrgemaks.

Majad on muutunud kaunimaks ja inimesed on võimust oluliselt kaugenenud. Meil on ka kodutute armee. Vaatenurki on palju. Sõltuvalt sellest, kes millist vaatenurka toetab, maalitakse ka pilt meie eduloost: roosa, mustjas, sinine. Ilmselt ikka kirju.

Tänu millele on Eesti praegu edukam kui Läti, kui öelda ausalt ja ilustamata?

Tegelikult on eelis Läti ees suhteline. Kõik sõltub vaatenurgast. Statistilised andmed ja avaliku arvamuse küsitlusesd näitavad, et kolm Balti riiki kuuluvad siiamaani tegelikult kenasti ühte nii heas kui halvas.

Eestil on majanduse valdkonnas mõningad paremused, kuid mitte sedavõrd suured kui me endale ette kujutame. Kui võtame maaelu, siis Lätis on seda rohkem säilinud, kuigi migratsioon on sealgi päris suur.

Meie stardipositsioonid teel vabadusele olid suurei erinevad. Läti oli riik, kus eksisteeris suurtööstus, Eestis taoline nähtus peaaegu üldse puudus. Tänu sellele oli lätlastel märksa raskem läbi teha struktuurseid reforme kui Eestis. Suurtööstuse olemasolu Lätis sünnitas kergemini majandussfääri ja valitsusringkondade suurema läbipõimituse ehk korruptsiooni. Viimane aga paratamatult pidurdab majanduslikke ja ühiskondlikke arenguid.

Muulaste osatähtsus oli Lätis märksa suurem kui meil ning sellest tulenevalt vene diaspora mõju arengutele muljetavaldavalt võimas. Kõik see kokku põhjustas rohkeid valitsusvahetusi ja muutunud poliitikaid. Eesti areng oli stabiilsem.

Eesti naabriks on Soome, ja sealt edasi Põhjamaad, lätlastel vaid suure dominandiga Venemaa. Seetõttu ma ei julgeks täie kindlusega öelda, et oleme Lätiga võrreldes kindlasti edukamad. Stardipositsioon määrab väga palju. Need, kes olid Eestis erastamise pumba juures, elavad täna palju paremini kui need, kelleni erastamise rammus leem ei jõudnud. Läti potentsiaal on üpris muljeavaldav ja ühel päeval nad selle ka realiseerivad.

Mida ennustate Eestile tulevikuks – millal läheb Läti või Leedu arengus meist mööda ja millest see sõltub?

Mina ei ennustaks Eesti tulevikku võrrelduna oma lähinaabritega. Arvan, et meie kohus on suhtuda üksteisesse väga heatahtlikult, tunda rõõmu, et ühel või teisel läheb hästi. Ja loomulikult neilt ka õppida. Kui neil lähevad asjad hästi, siis on nad meile turvalised naabrid. Nende võimalikest negatiivsetest arengutest me ei võida, vaid kahjuks kaotame meiegi.

Ma soovin väga, et Eestis valitaks selline Riigikogu ning moodustataks valitsus, kelle esmaseks prioteediks on oma elanike heaolu, kes ei unustaks hetkekski, et nad esindavad iseseisvat Eestit, et ükskõik, mis otsuseid vastu ei võetaks, kas majanduslikke, poliitilisi jms, mitte kunagi ei unustataks, et iga samm peab kindlustama Eesti iseseisvust ning täielikku otsustusõigust kõiges, mis sünnib Eestimaa pinnal ja tema suhtes.

Praeguseks on väga palju positsioone ära antud ning see on kalliks maksma läinud. Tahaksin, et rahva toel tulevad võimule inimesed, kelle tegutsemise ajendiks ei ole enese ja oma ringkonna huvid, vaid Eestimaa elanike huvid, eesti rahva säilimine ja kasvamine ning loomulikult meie eestlaste, kuid ka teiste siin elavate rahvuste kultuuri arendamine.

See aga tähendab, et nood valitud mehed ja naised peavad selja sirgu lööma. Moskvas seda tegime. Järg on Brüsseli käes. Tuleb oma õigusi ja huve järeleandmatult kaitsta ning ühishuve silmas pidada.

Postimehe arvamusportaal küsib 20. augusti puhul erinevate avaliku elu tegelaste kommentaare sellele, kas ja miks on Eesti oma lõunanaabritest taasiseseisvumisjärgsel ajal edukamaks osutunud.