FOTO: Internet

Linnan juhlat on soomlaste lemmiklaps, mille näitamise pärast enam ei kakelda, kirjutab kolumnist Jarmo Virmavirta.

Déjà-vu, mõtlesin, märgates, et Eestis on alanud väitlus iseseisvuspäeva presidendi vastuvõtu näitamise üle televisioonis ja kajastamise üle ajakirjanduses üldisemalt. Seda olen näinud ennegi.

Olin alates 1970ndatest 1980ndate alguseni ametis Soome Yleisradios, kus olin seotud ka iseseisvuspäeva vastuvõtu televisiooniülekannetega. Radikaalsed vasakpoolsed nõudsid vastuvõtu näitamise lõpetamist, sest see esindas eliidi kultuuri. Hiljem kandus võitlus asisemale tasemele, kui reklaamitelevisioon MTV pürgis sündmuse ülekandjaks. Äkki võiks minu mälestustest kasu olla, kui Eestis avalikkuse ees presidendi vastuvõtu probleemi lahendatakse… Kuigi minu arvates on see küll Eesti muredest üks väiksemaid.

Soome presidendi iseseisvuspäeva vastuvõtul, mida tuntakse nime all
linnan juhlat (’lossipidu’), on palju pikem ajalugu kui televisioonil. Juba Vene võimu ajal korraldati maapäevade ajal tantsupidusid (soome k valtiopäivätanssiaiset), koguni samas hoones, kus praegustki presidendi vastuvõttu peetakse.

Pärast Soome iseseisvumist hakkas vabariigi president korraldama iseseisvuspäeva vastuvõtte valitsusele, diplomaatilisele korpusele ja kõrgematele ametnikele. Pärast vastuvõttu siirduti rahvapeole Soome rahvusteatrisse.

Alates 1925. aastast on president kutsunud ühiskonna eliiti ja teenekaid kodanikke laias laastus samasugusele vastuvõtule nagu tänapäevalgi. Sõja-aastatel vastuvõtte polnud, pärast sõda on iseseisvuspäeva vastuvõtt vahele jäänud vaid neljal korral presidendi haigestumise tõttu.

Aastatega on vastuvõtust saanud üldrahvalik sündmus, eriti seetõttu, et rahvas on saanud sellest televisiooni vahendusel osa. 1967 ja 1968 kanti pidu televisioonis otse üle. 1969–1979 näidati poole tunni pikkust kokkuvõtet, mille näitamise vasakpoolne eliit lõpetada tahtis. Publiku survel jäi televisioonisaade siiski alles. Rahvas oli lossipeo vaatamise juba oma iseseisvuspäeva programmi osaks võtnud.

Kui mina selle asjaga seotud olin, juhtis Yleisradiot Erkki Raatikainen, endine radikaal. Ta oli 1960. aastate lõpul sotsiaaldemokraatliku erakonna peasekretär, kellele hüüti rütmikalt «Raatikaisen Erkki, edistyksen merkki» («Raatikaise Erkki, progressi märk»).

Temast sai Yleisradio Gustáv Husák, kelle tööks oli ringhäälingusse pesa teinud vasakradikalism vankri ette seada. Selles asjas oli ta edukas koos oma aisapaarilise Pekka Sivolaga. Sivola oli endine Keskusta peasekretär. Aeg oli läbi ja lõhki poliitiline.

Aastapäevapidustuste asjus andis Raatikainen järele vanadele sümpaatiatele. Ta ei tahtnud pingviinide paraadi (!) ja švipsis härrasid ekraanile. 1970ndate olud olid säärased, et viimanegi oli tõsiselt võetav argument. Umbes poole tunni pikkune kokkuvõte oli see kompromiss, millega Raatikainen nõustus.

Raatikaineni kaubamärk oli kuiv inglise huumor. Ta oli olnud BBC ajakirjanik Londonis. Ka soome keelt rääkis ta brittide kombel hoolikalt kõiki sõnu artikuleerides. Tema huumorimeelt nägime ühel iseseisvuspäeva vastuvõtul. Tema naine Kaisa (rahvasaadik ja 1984–87 ka siseminister) ja Pekka Silvola abikaasa Maija kandsid täpselt ühesuguseid kleite. See oli kohutav!

Raatikainen liikus tuttava juurest tuttava juurde ja rääkis, et nad olid ostnud kleidid Onerva Aalto kaupluse odavmüügilt. Valmisriietega kaupleva Onerva abikaasa Arvo oli sellel ajal tuntud vasakpoliitik, kommunistliku partei esimees.

Olukord muutus 1970. aastate lõpul, kui erakanal MTV huvitus vastuvõtu näitamisest otsesaatena. Yleisradios taibati, et algavas konkurentsis pole mõistlik anda populaarset saadet MTV kätte. 1980. aastal hakkaski Yleisradio näitama vastuvõttu otsesaates ja teeb seda siiani. MTVst näidatakse vastuvõttu järgmisel päeval toimetatud versioonis.
Kuningakodasid ihalevad soomlased, keda on palju, saavad nii pidustusi vaadata koguni kaks korda.

Hea küsimus on, miks on iseseisvuspäeva vastuvõtt Soomes nii soositud teleprogramm. Kuigi teleprogramme on nüüdseks palju juurde tulnud, kogub nii YLE kui ka MTV vastuvõtusaade vaatajaid miljonite kaupa. Kui milleski, siis just ses asjas tegi vasakradikaalidele ära töörahvas ja mitte härrasvägi. Üks seletus on, et soomlased tunnevad puudust kuninglikust perekonnast.

On meil ju varem olnud Rootsi kuningas ja Vene keiser. Aga ennekõike on vastuvõtust saanud viis tähistada iseseisvuspäeva sel moel, et meelelahutus ja päeva pidulikkus ühilduvad sobivalt. Nähtus pole uus. Igal pool maailmas on sellised sündmused olnud rahvuslikud kõrghetked, millest räägitakse veel kaua pärast pidustuste lõppu.

Soomes on linnan juhlat leidnud järeletegemist üle maa. Näiteks Lapua linnas kutsutakse 9. klassi õpilased iseseisvuspäeva vastuvõtule. Vallad ja reservistide ühendused peavad sadu pidusid, kus tihti on ka vastuvõtu moodi osa. Helsingis on juba pikka aega korraldatud kodututele iseseisvuspäeva pidusööki.

Kaitseväe paraadi saab näha televisioonist, samuti jumalateenistust, lippude tõstmisi ja auvalveid sangarihaudadel. Juba radikaalsetel 70ndatel kõndisid Helsingis üliõpilased tõrvikurongkäigus. Pole tarvidust kolida presidendi vastuvõttu maakonnast teise.

Võistlevad ettevõtmised, millest tähtsaim on omaaegse peaministri Kalevi Sorsa algatatud rahvavõimu päev, pole õnnestunud. Kuigi 17. juuli on kalendris endiselt eriliselt ära märgitud, ei tähista seda keegi. Soomlased hoiavad ikkagi kinni traditsioonidest, olgu poliitilised vaated millised tahes.

Meedia kajastab iseseisvuspäeva pidustusi laialdaselt. Kohalikest pidudest kirjutatakse piirkondlikes lehtedes, aga ka riiklik vastuvõtt leiab väikestes lehtedes kajastamist. Vähemalt omakandiinimesi, kes vastuvõtul käisid, intervjueeritakse.

Kutsutute nimekirjad pakuvad huvi ka seepärast, et vahel leiab sealt poliitikatki. Suur uudis oli, kui president Mauno Koivisto hakkas vastuvõtule kutsuma kõrgeima sõjalise vaprusautasu saajaid, Mannerheimi risti rüütleid.

Avalik võim, eelkõige presidendi kantselei, mõistab hästi meedia huvi pidustuste vastu. Uksed on ajakirjanikele lahti. Praktilistel kaalutlustel teevad telefirmad koostööd põhiülekande osas, aga kõigil on oma kaameratega meeskonnad presidendi lossis. Külalised pigem püüavad kaamerate ette jääda, mitte ei püüa neid vältida. Nii rumalat poliitikut polegi, kes hakkaks rahva poolt armastatud meediasündmuse pärast avalikkusega riidu kiskuma.

Saadete ja lehelugude sisu on traditsiooniline. Naiste parimad kleidid seatakse järjestusse, meestelt küsitakse isamaa kohta. Õhtulehed on viimasel ajal keskendunud jätkupidudele, kust võib leida ka skandaalialgeid. Pärispeost seda ei otsitagi. Ja neid lugusid loevad nii isandad kui narrid. Ajakirjanike töödest esitab kõige suuremaid väljakutseid saatejuhi oma. Iga peokülaline tuleb ära tunda, iga kleidi stiili märgata.

Kui tavaliselt soomlaselt küsitaks, kas vastuvõttu tuleks edaspidigi avalikult näidata, vastaks ta ilmselt, et miks mitte. Kord aastas tasub isamaa ja iseseisvuse kiituseks pidutseda, mis selles halba on. Ka selles pole midagi paha, et televisioon ja ajalehed pidustusi vahendavad. See on rahvavõimu pidu.