Eduard Tinn: Eestlaste saatus on olla spordirahvas

Eduard Tinn Foto: SCANPIX

Kui tahame ka edaspidi olümpiamedaleid (aga neid me tahame niikuinii), peame oma spordisüsteemi kardinaalselt muutma, kirjutab filosoofiadoktor Eduard Tinn.

Olümpiamängude avadefileel sammusid Lõuna-Ameerika riigid, ainult brasiillastel on aegade jooksul kogunenud rohkem medaleid kui Eestil (78 medalit). Aasias on suured, sadade miljonite ja isegi miljardiriigid, kellel on võidetud vähem medaleid kui eestlastel. Võib-olla ei väärtustata maailmas olümpiamedaleid? Seda küll öelda ei saa. Londonis olid kohal 120 riigi juhid, kes kõik soovisid oma riikidele medaleid.

Spordiajaloos on olnud rohkem ja vähem sportlikke rahvaid. Eestlased on siiani olnud sportlike rahvaste hulgas.

Tsaari-Venemaal olid enam kui pooled impeeriumi kergejõustikurekordid eestlaste nimel. 20. sajandi alguses hakkasid maailmas ringi liikuma eesti maadlejad – kolmiku Lurich, Aberg, Hacken­schmidt kõrval võistles tol ajal maailma eliidis üle kolmekümne eestlasest matimehe.

Esimesel Eesti ajal saime neljalt suveolümpialt kokku kakskümmend üks medalit. Leedulastel polnud ühtegi, lätlased said kaks medalit. Maailma tasemel olid meie maadlejad, tõstjad, laskjad, maletajad, aga ka osa kergejõustiklastest. Eesti spordi tugevusest annavad pildi meie maadlejate ja poksijate võidud moskvalaste üle 1940/1941. aastal.

Tähelepanuväärne osa Eesti tolle aja kergejõustikurekorditest olid paremad nõukogude omadest. Sportlikuks rahvaks jäime ka Vene ajal. Nõukogude Liidus olid spordisaavutused üks osa ideoloogilisest võitlusest läänega. Ja see nõudis kõigi alade, eeskätt olümpiaalade igakülgset arendamist. Sporditeadus oli arvestataval tasemel. Klassikaline laiapõhjaline spordimudel sai iseloomulikuks ka Eesti spordile.

Rääkides olümpia, MMi ja EMi medaliomanikest, selgub, et eestlased on end jäädvustanud kolmekümnel (!) olümpiaalal. Mitte-olümpiaaladest on meil maailma ja Euroopa tiitlite omanikud karates, sambos, kikkpoksis, taipoksis, allveeujumises, mitteolümpia taekwondos, jõutõstmises, strongman’i esivõistlustel, sumos, kulturismis ja fitness’is. Tuletaks veel meelde, et eestlased on hoidnud oma marki alati kõrgel tehnilistel spordialadel (rallimehed, autovõidusõitjad, jääpurjetajad, moto- ja veespordimehed jt).

Siinkohal tahaks pateetiliselt hüüda: ma ei tea ühtki teist väikerahvast, kelle sport oleks viimase sajandi jooksul arenenud sedavõrd paljutahuliselt ja tulemusrikkalt. Sisuliselt tähendab see seda, et meie inimesed on pidevalt olnud suutelised olema erinevatel spordialadel maailma eliidi hulgas. Seda on võimaldanud Eesti ühiskonna üldine kultuuritase (ja seda ükskõik mis võimu all olles) ning Maarjamaal elavate isiksuste kvaliteet kui selline.

Sport on lakmuspaber, siin midagi ei peta, siin on kohe selge, kes on kes. Rahvusvaheline sport on alati igasuguse rahvussuletuse vastane. Nüüdisaegses Eesti kultuuriruumis esindab just nimelt sport seda jõudu, mis viib meid välja suletusest ja eneseimetlemisest.

Praegu oleme oma tippspordis tegelikult jõudnud kriitilise piirini. Eesti spordis on vaja midagi tõsist ette võtta. Senisel kombel nii jätkates ei oota meid ees midagi head. Kui tahame olümpiamedaleid (aga neid me tahame niikuinii), peame oma spordisüsteemi kardinaalselt muutma.

Üheksakümnendate aastate algul aluseks võetud läänelik klubiline spordimudel Eesti tingimustes ei tööta. Klubid on vaesed, riik on vaene. Kui nii edasi läheb, võivad meid olümpiatel tulevikus esindada vaid need, kellel on jõukad vanemad. Eesti sport jaguneb tervisespordiks, kohalikuks võistlusspordiks (eri spordialadel peetakse omavahelisi võistlusi Eesti meistri tiitlile, millel pole aga tihtipeale tippspordiga mingit pistmist).

Tippsporti, ütleksin meid esindavate spordisõdalaste sporti, tuleb arendada spetsiaalselt. Mitte nii nagu praegu, et kui klubis ilmub välja talent, siis klubi ja alaliit viivad ta paremal juhul teatud tasemele ja alles siis tuleb mängu riik koos olümpiakomiteega ning raha jaotatakse neile, kes on juba tipus. Tippspordis on kogu vastutus pandud vaeste klubide ja alaliitude peale.

Ministeeriumi spordipealik ütlebki selgelt, et riik ei peagi sporti sisuliselt juhtima. Ka peaminister arvas intervjuus (PM 6.08), et kui riik hakkab medalite võitmist tähtsaks pidama, siis pole tegemist demokraatliku ühiskonnaga (!).

Tagantjärele võitjatele raha anda oskab igaüks. Väikeses riigis peame (kui tahame olümpia- ja muid medaleid) tingimata resultaate kujundama. Mida see tähendab?

Esiteks tegema plaani tippspordi arendamiseks, selgitama välja, missuguseid alasid meil on mõtet arendada ja milliseid mitte. Selge on ka see, et nõukogudeaegset, laiapõhjalist, kõigi alade arendamispüüdlust meil praegu olla ei saa. Mustanahalistega pole mõtet võidu joosta ja hiinlastega lauatennist võidu peale mängida.

Teiseks, tuleb leida raha mitte lihtsalt spordi, vaid just nimelt tippspordi jaoks. Tuleb luua üle-eestiline tippspordifond. Talente on vaja riigil või fondil hakata toetama otsemaid, mitte alles siis, kui nad juba meistriteks saanud.  Tagantjärele toetusega kaob suurem osa sporditalente ära enne, kui nad üldse tippu jõuavad. Tippspordi huvides tuleb luua kaasaja tingimustele sobiv spordikoolide võrk.

Kolmandaks tähendab sisuline juhtimine ka seda, et osa ressursse peab olema suunatud välistreenerite sisseostule nendel aladel, kus me oleme alla käinud ja metoodiliselt maha jäänud (näiteks vabamaadlus, laskmine, aerutamine, tõstmine, poks, teised vehklemise relvaliigid peale epee jne – muide tegemist on aladega, kus antakse välja rohkesti olümpiamedaleid).

Neljandaks, tippspordisõdalasi on vaja hakata kasvatama lapseeas sellistena, et nad tahaksid olla võitjad, ei rohkem ega vähem. Praegu on meil enamik sportlasi alati väga rahul iseendaga ja oma kahekümnenda või neljakümnenda kohaga.

Viiendaks, tippsport on fanaatikute ja entusiastide valdkond, seda teevad teravdatud autundega inimesed. Tippsport pole normaalsete inimeste pärusmaa. Tavaline inimene mõtleb, eeskätt, iseendale, oma tervisele, oma perekonnale, oma heaolule jne.

Aga meie seas on alati olnud kangelasi, kes pühendanud oma elu mitte ainult enda, vaid kogu meie rahva auks ja kuulsuseks. Just nemad hoiavad ülal eestlaste mainet ja tugevdavad kogu rahva aatelisust ja ühtekuuluvustunnet.

President Ilves jättis meile hiljuti sõnumi, et ega Eesti riik seepärast veel halvem ole, kui seekord jäädakse ilma olümpiamedaliteta. President püüdis meid kõiki, igaks juhuks, maha rahustada. Tegelikult on asi ikkagi nii, et kui me lakkame olemast sportlik rahvas, siis oleme seega pööranud selja oma esivanemate kultuuritraditsioonidele.

Eestlane on alati suutnud olla konkurentsivõimeline, aga nüüd vabas Eestis järsku annab alla?! Kas tõesti pole meil noori nutikaid mehi, kes suudaks meile sobiva ja resultatiivse spordimudeli välja pakkuda?

Ma mõistan suurepäraselt, et minu idealistlik jutt jätab paljud külmaks. Paljudele ei lähe Eesti asi, ka Eesti spordi asi üldse korda. On neid, kes ütleksid, et milleks meile see au ja kuulsus, peaasi, et kõigil lihtsatel inimestel kõhud ikka täis oleks. Riigil ei jätku raha sotsiaalsfääri jaoks, meie aga ajame spordiuhkust taga.

Jah, ilma leivata ei saa, aga ilma au ja uhkuseta ka ei saa. Isegi «õhukese riigi» püha ülesanne on vastavalt põhiseadusele toetada rahvuskultuuri. Dotatsiooni vajab nn kõrgkunsti kõrval loomulikult ka rahvuslik kõrgsport. Olen korduvalt jälginud Eesti rammumeeste võistlusi – kui palju ürgset vägilasjõudu on veel meie meestes alles!

Tippspordile orienteeritud üle-eestiline võrk tooks spordi juurde poisid kõikidest maakondadest, meie olümpiareserv on vaja panna täispööretel tööle. Kolmekümnendate aastate lõpu Eesti spordi tõus algas maakondade spordiinstruktoritest, kes otsisid talente.

Praegust popsimentaliteeti iseloomustas aga väga hästi spordikommentaator Madis Kallas, kes telesaates korduvalt ja tõsimeelselt toonitas suursündmusena seda, et sprinter Marek Niit jooksis jamaicalase Yohan Blake’iga kõrvuti radadel. Mõelgem vaid, milline au! Kas meie parimate poegade osaks on tõesti olla vaid maailma tähtede taustfiguurideks? Või mõtleme siiski endast paremini ja usume oma rahva jõusse?

Eduard Tinn on olnud meistersportlane sambos ja juhtinud Eesti džuudo- ja karateföderatsiooni. Ta on sporditeemaliste filmide «Lurich» ja «Sportlik sajand» kaasautor. Peagi ilmub tema raamat «Lurichi jälgedes».