Ott Pärna

FOTO: Erakogu

Rahvaspordisõber ja MTÜ Spordiaasta eestvedaja, varem arengufondi juhtides visionäärina tuntust kogunud Ott Pärna räägib Postimehe arvamusportaali olümpia-teemalistele küsimustele vastates, et Eesti spordikorraldus võiks võtta eeskuju Soomest, kus tehakse pea kogu algatus- ja korraldustöö ära vabatahtlikus korras. Meil on vastav näitaja aga vaid 15 protsenti.

Kuidas jäite rahule Eesti tänavuste olümpiatulemuste ja medalisaagiga? Mis oli suurim üllatus?

Mina olen olümpiatulemuse üle uhke. Medalisaak oli meil üsna sarnane põhjanaabritega (soomlased edestasid meid vaid ühe pronksiga). Kindlasti näitab see tublit tööd ja pühendumist meie medalialadel ning rahvas seda tunnustab, nagu me sangarite soojast vastuvõtust kõik nägime.

Kas saavutatud medalid näitavad Eesti spordisüsteemi tugevust või on tegu pigem õnnelike juhustega?

Tippsport on osa kultuurist, rahvuslikust uhkusest ja inspiratsioonist. Seega tippspordi laiem väärtus peitub selles, kuidas me suudame medalivõite ära kasutada tõstmaks rahvaspordivaimsust kogu ühiskonnas, suurendades samal ajal ka tippude järelkasvu.

Kui sedamoodi puude taga metsa kiigata, siis näeme, et meil on veel üsna pikk tee käia. Toon mõned näited. Soomes tegeleb regulaarselt tervisespordiga ca 75 protsenti elanikkonnast (Skandinaavias keskmiselt 50 protsenti).

Meil kõigub see number erinevate uuringute lõikes 17-35 protsendi vahel (mida hilisem uuring, seda parem tulemus). Ka äsjases Bloombergi koostatud maailma tervise edetabelis asume me keskpärasel 57. kohal, tagapool Hiinast, Sri Lankast, Tuneesiast ja Albaaniast. Meiega geograafiliselt ja klimaatiliselt samas piirkonnas asuvad soomlased paiknevad samas oluliselt paremal, 22. kohal.

Kuidas tuleks Eesti spordikorraldust muuta, et me võidaksime 2016. aastal Rio de Janeiros veelgi rohkem medaleid?

Niisiis, lisaks medalisaagile 2016. aastal Rio de Janeiros, peame me fookusesse võtma püramiidi alumise otsa – noorte- ja rahvaspordi, aga ka invaspordi ja toimetulekuraskustega inimeste seas liikumise propageerimise.

Seda kõike selleks, et saaksime nelja aasta pärast ennast heaoluriikidega võrrelda mitte ainult medalite arvus, vaid ka rahva tervisenäitajates ja üleüldises liikumisharrastuse vaimsuses.

Kahtlemata on meil mitmeid väga hästi korraldatud rahvaspordiüritusi, kuid neil kipuvad kaasa lööma ühed-samad seltskonnad. Sportimise aktiivsus on ebaühtlane nii regiooniti, vanuse- ja soogruppide lõikes kui ka sissetulekute taseme mõttes. Ka eestvedajate – spordiürituste korraldajate – ring on meil üsna kitsas.

Kas küsimus on vaid selles, et nii tippsporti kui noortesporti suunatakse liiga vähe raha?

Ilmtingimata ei ole. Üks tossupaar ei maksa suurt midagi – naljaga pooleks võib neid valimiskampaania käigus hoogtööna kõigile soovijatele laiali jagada.

Kuid liikumisharrastusega tegelemine või mittetegelemine on rohkem väärtushinnangute, keskkonna ja eeskujude küsimus. Samuti eestvedajate leidumise ja tunnustamise küsimus.

Kui jätkata Soome näite varal, siis seal tehakse vabatahtlikega ära 99,5 protsenti sporditööst. Eestis seevastu on teadlikult teinud vabatahtlikku tööd 30 protsenti elanikkonnast, kellest omakorda spordi- ja kehakultuurivaldkonnas 15 protsenti.

Ehk on see üks asi, mida Eesti spordikorraldamises muuta, et Eestis noorte- ja rahvaspordi kandepinda laiendada.

Viimane ei tähenda treenerite tasuta tööle hakkamist, pigem on jutt meist igaühest endist – me kõik võime käe külge panna nii spordiürituste korraldamisel, lihtsalt kaasamõtlemisel kui ka spordiradade ja rajatiste korrastamisel. Ja miks mitte tuua igal aastal üks oma mittesportiv sõber spordi juurde.