Martin Helme: täielik mõistusevarjutus

Martin Helme Foto: Marina Puškar

Eesti on hiilgav näide euroliidu seaduste ja raha abil sõltlaseks tehtud rahvuslikust majandusest, kirjutab poliitik Martin Helme Postimehe arvamusportaali kuuendas suvekolmunis.

Kuulates argumente, mida esitavad meie riigikohtunikud, ministrid, riigikogu saadikud, majandus- ja ärieliit ning valdav osa ajakirjanikest seoses Euroopa majanduskriisi ja euro päästepakettidega tuleb peale tunne, nagu viibiks ma keset täielikku, kõikehõlmavat ja -haaravat mõistusevarjutust.

Meile üritatakse selgeks teha, et see on kuidagi meile kasulik, kui me ennast võõraste võlgade tasumiseks vaeseks teeme. Et selles on midagi solidaarset, kui Eesti riik ja maksumaksjad sunnitakse end lõhki laenama – muutes sedasi vaeseks ka meie lapsed, kes võlgu tasuma peavad –, maksmaks kinni meist rikkamate riikide ja rahvaste võlgu.

Valitsuse liikmed hurjutavad häbenematult avalikkust selle eest, et me nõuame seadusandlike protseduuride austamist ning klammerdume demokraatlikult saadud mandaadi põhimõtte külge.

Jürgen Ligi ei suuda varjata oma põlgust demokraatia vastu, seletades, et see ohustab maailma majandust ja eurot. Kumba on teie meelest kergem tagasi saada, kui tast juba ilma jäädud on: demokraatiat või majanduskasvu? Kuidas on lood iseseisvusega?

See, mis praegu Eestis ja Euroopas toimub, on süstemaatiline rahvaste vabaduste ja riikide iseseisvuse hävitamine nende endi korrumpeerunud eliidi poolt.

Me oleme tunnistajaks teatud protsesside kulmineerumisele, mida on ette valmistatud ja soovitud juba õige kaua. Selle võib kokku võtta koondsõnade alla «Euroopa Ühendriikide loomine», aga veelgi täpsem oleks öelda, et toimumas on Euroopa rahvaste ikestamine rahvusvaheliste suurkorporatsioonide (eelkõige pankade, aga mitte ainult) alaliseks koorimisobjektiks.

Avalik võim on muutunud ühteaegu nende korporatsioonide käepikenduseks ja pseudodemokraatlikuks fassaadiks. Ainult palun, ärge pange neid korporatsioone nimetaja alla «kapitalism». Kapitalismil pole sellega enam vähimatki pistmist.

On selge, et taolist asja pole võimalik teha kohaliku eliidi toetuseta. Sel eesmärgil on sõltlaseks tehtud või maha tambitud rahvuslikud majandused – peamiselt regulatsioonide ja subsiidiumide peene kombinatsiooniga – ja Eesti on siin hiilgav näide.

Samamoodi on üle meelitatud kohalik võimueliit, kes seostab nii oma tulevikku kui võimulpüsimist mitte oma rahvalt toetuse saamisega, vaid arusaamisega, et nende võimu ja privileegide allikas on Bürssel. Ansipi ja Ligi ähvardavat ning sõimlevat jampsimist kuulates on selge, et taganeda pole eurotoojatel kuhugile. Selja taga on Berliin!

Euroopa Liidu president Herman van Rompuy ei varjagi oma vennaskonna probleemi: ELi suurim vaenlane on rahvuslus. Sest Euroopa Ühendriike saab ehitada ainult siis, kui on likvideeritud rahvusriigid, kuna seal on omad väljakujunenud võimu legitiimsuse mehhanismid ning rahvuslik eliit, kes on alati mõistnud, et nende isiklikud huvid on tihedalt seotud oma maa ja rahva huvidega. Rahvuslik eliit ei laseks iial oma rahvale selliseid lepinguid peale suruda nagu on EFSF või ESM.

Niimoodi mõtlevat eliiti pole pea kusagil enam. Mõni peab seda muidugi progressiks, aga sedasorti progressi hind on rahvaste vaeseks riisumine järgnevatel aastakümnetel, kui nad just otsustavalt vastu ei hakka, arvates teadlikult vaenlaste hulka ka oma praegused korporatsioone esindavad valitsused.

Selles valguses pole üllatav, et kõige vaguramalt – ehk isegi innukamalt – lähevad sulatusahju just need rahvad, kes alles üsna hiljuti pääsesid võika riisuva ja lämmatava ülemvõimu alt. Neis riikides on rahvuslik vaimu- ja ärieliit juba varem suures osas hävitatud. Võimu teostavadki lakeid, mitte oma rahvast hoolivad inimesed, kes tunnevad, et seisus kohustab.

See, mida meile asjatundlikult ja soliidselt esitletakse kui «pangandusliitu», «fiskaaluniooni», «eurovõlakirju», eelarvete ühtlustamist või võlgade jagamist, on kõik ühe ja sama projekti harud.

Tegemist on katsega panna kõik Euroopa rahvad senisest rohkem maksma raha väga kitsale ringkonnale. Panna nad maksma võimaluseta taolist poliitikat maha hääletada. Panna nad maksma, võimaluseta taolisest süsteemist välja astuda. Panna meid kõik maksma, et väga väike rahvusvaheline eliit – kelle hulka kuuluvad ka poliitikud – saaks priisata elu lõpuni vähimatki vastutust või aruandluskohust omamata luksuslikult laiade masside kulul.

Demokraatlikus süsteemis ei lubaks me midagi taolist juhtuda. Euroopa Liidus lubame. Ja usume sinna juurde veel jutte, et isegi hästi on meil läinud. Tulge mõistusele, inimesed!

Eestis on viimastel kuudel sündinud riigipööre. Selles on osalenud nii meie valitsus, riigikogu kui riigikohus. Meie põhiseadus on muutunud tähtsusetuks paberiks ja võimul pole mitte mingeid piiranguid. Võim ise omakorda ei oma enam legitiimsust mitte ainult ESMi valguses, vaid valitsemise suhtes üldse. Võimu on usurpeerinud inimesed, kes rikuvad iga päev põhiseadust ja kelle poliitika tulemus on eesti rahva vaesus järgmiseks põlvkonnaks või kaheks.

Sellele tuleb vastu hakata. Taoline võimueliit tuleb välja vahetada. Demokraatiat ja iseseisvust tuleb kaitsta siis, kui veel on, mida kaitsta. Just sel eesmärgil kutsume kõiki inimesi kogunema Toompeale, tuletamaks oma alluvatele riigikogu saalis meelde, et neil ei ole õigust meie raha ja meie vabadust ära anda.

Martin Helme essee ilmub Postimehe arvamusportaali suvekolumnide sarjas, kus saavad augustikuus oma mõtteid vabalt valitud teemal vahendada erinevate erakondade esindajad, kellele toimetus on vastava ettepaneku teinud.