Marti Aavik: valskuse nimi võib olla ka MTÜ

Marti Aavik Foto: Peeter Langovits

Kodanikuühiskonna arendamise õilsa loosungi all on õitsele puhkenud probleemide väljamõtlemise ja nende riigi rahaga «lahendamise» tööstus, mis on minu meelest olemuselt amoraalne ning veab meid eemale sellest, mis on kodanikuühiskonna mõte.

Minu (lihtsameelne?) arusaam ja ka kogemus mittetulundusühingust on, et asjast huvitatud kodanikud panustavad eelkõige ise aega ja ka raha, et teha ühiselt ära midagi, mis on nende arvates tegemist väärt. Eestis oli nii ärkamisaja kui 20. sajandi vahetuse uue tõusu kandev joon seltside asutamine. Osalised maksid liikmemaksu, tegid korjandusi ja tuluõhtuid.

Kui me midagi saada tahame, siis peame ise kulud kandma ja töö tegema – nende sõnadega võttis Jaan Tõnisson veel riigivanemanagi kokku vana hea konservatiivse realismi (rääkides siis juba sihtide ja maksumaksja panuse seosest).

Ka praegu on Eestis küllaga kodanikuühendusi, kus mõeldakse siiralt, mida saab ära teha ja omalt poolt ühiskonnale anda. Ja ka tehakse! Tõepoolest ise panustades!

Põrgutee ahvatlus ilmus välja MTÜde riikliku toetamisega. Projektiraha lõhn meelitas looma sadu selliseid MTÜsid, millel pole sisuliselt mingit pistmist siiraste kodanike vabade ühendustega selles mõttes, nagu eespool kirjeldasin. Need on tootmisüksused, mille eesmärk on kirjutada abikõlbulik projekt, mis vastab formaalselt rahajagaja tingimustele, etendada millegi tegemist ja elatada skeemis osalejaid.

Selliste äriprojektide (olgu nad kas või MTÜ nahas) raudvara on kuulutada mõni täiesti normaalne ja üldlevinud nähtus raskeks probleemiks. Teine käsi pakub kohe raha eest (!) lahendust. Selle variatsioon on mingi inimeste või ühiskonna häda ulatusega liialdamine. Maksumaksja raha – meetmed – on kui taeva kingitus, mille eest saab teha mõlemat: esmalt «uuringu», mis toetab pettepilti «ülisuurest vajadusest» ja seejärel «teenuse».

Tihtipeale ei oska või ei julge ametnikest rahajagajad otsustada, kas projekti tegevused tegelikult midagi muudavad või kas tegijad on pädevad. Kas vahel tehakse ka sõltumatut järelkontrolli? Mitte pelgalt raamatupidamislikku, vaid sisulist.

Aga hoidku taevas, kui mõni nupukam ametnik või poliitik ometi julgeb kahelda selle või teise projekti mõistuspärasuses. Kohe tõttab appi pisarakiskujast ajakirjanik: selle asjaga peab jalamaid tegelema (ja seejuures eelarvet frustreerivas mahus!).

Välja kukub vabakonna idee pilastamine. Miks me siis imestame, et erakonnadki tahavad oma DASAdega «kõige moodsamaid kodanikuühiskonna praktikaid» järgida? Mina ootan aga poliitikutelt hoopis julgust valskuse ja lolluse vastu astuda. Viisakalt võiks seda, mida näha tahaks, nimetada moraaliriskide maandamiseks süsteemis.