Kätlin Konstabel: digimaailma dilemmad

Kätlin Konstabel Foto: Erakogu

Psühholoog Kätlin Konstabel kirjutab, et kuna lapsed ei sünni isegi digimaailma nn interneti kirjaoskusega, siis tuleb lapsi õpetada oma käitumist selles maailmas analüüsima laiemalt kui ainult turvalisuse aspektist rääkides.

Kui jälgida erinevaid väljaütlemisi interneti ja laste teemal, siis võib jääda mulje, et kuigi digimaailma jagavad lapsed täiskasvanutest kohati lausa hirmutavalt palju paremini, teeb see lapsed rumalaks, on neile ohtlik ning just selles viimases tuleb koolis ja kodus lapsi harida.

Julgen väita, et ainult kodu ja kooli pingutustest kaugeltki ei piisa – tegelikult tuleks digimaailmaga seonduvaid inimkäitumise eripärasid lastele teadvustada palju laiemalt.

See aga eeldab esmalt, et täiskasvanud ise suhtuvad digividinatesse ja kõikvõimalikesse veebirakendustesse rahulikult ning suudavad ka iseenda käitumist paremini analüüsida ja kontrollida. Lihtne see ei ole, sest nagu rohked uuringud on näidanud, on digimaailm üks veider ja vastuoluline paik.

Enamik ohtusid, mis inimest veebis varitsevad, on tegelikult seotud sellesama inimese enda käitumisega. Internet soodustab impulsiivsust ja mõtlematut käitumist, kuna üksi arvuti taga istudes tekib hõlpsasti tunne, et kogu maailm on avatud ja kõike on võimalik teha, ise seejuures kättesaamatuks ja haavamatuks jäädes.

Mingis mõttes on see õige – inimesed saavad alati arvuti kinni panna, füüsiliselt ei saa keegi viga teha. Nii kummaline kui see ka ei tundu, aga inimesed käituvad veebis mõtlematult isegi siis, kui nad mõistusega suurepäraselt teavad, et kõik nende tegevused salvestatakse (näiteks eksperimendis osalemise käigus).

Palju räägitakse sellest, et internet muutvat inimesed rumalaks. Et ei suudeta enam süveneda, nn multitasking’u tulemus on mitme asjaga halvasti hakkama saamine ja ka mälu olevat kehvem, sest paremat polevat enam vajagi.

Arengupsühholoog Patricia Greenfield võttis ajakirjas Science 2009. aastal senised uurimistulemused kokku: praegused noored ongi teistsuguse kognitiivse profiiliga ja nii kodus kui koolis peaks sellega arvestama, kasutades ära laste tugevamaid külgi (visuaal-ruumilised võimed).

Arendada tuleb aga neid, millel on oht digimaailma tõttu kängu jääda (näiteks keskendumis- ja kujutlusvõime, refleksioon, abstraktne ja kriitiline mõtlemine, sõnavara).

Olukord on veelgi keerulisem, sest arvutimängud pole ka üheselt pahad – kuigi teatud tüüpi arvutimängude ja laste agressiivsuse seosed teevad põhjendatult muret, siis strateegiamängud, pidevat uutes olukordades toimetulekut ja tegevuste keerukat planeerimist eeldavad mängud arendavad mängija keskendumisvõimet ja analüüsioskust. Uuringud eakate inimestega on näidanud, et nende vaimsete võimete säilimisele tuleb internet hoopis kasuks.

Tegelikult me ju teame seda kõike siin Eestis ka, küsimus on, mida selle teadmisega peale hakata. Niisama mõtisklemisest on vähe ja ei piisa ka diskussioonist, kas õpikud panna internetti või kas kool peaks lastele võimaldama tahvelarvuteid. IT-valdkonda enda tugevuseks pidavas riigis võiks suuta enamat.

Kuigi Silicon Valleyski on hakatud mõtlema enda vastutuse osast inimeste veebisõltuvuse tekkimisel ja sealt kostab samuti üha rohkem soovitusi digi- ja tavaelu rohkem tasakaalustada, on järjest uusi võimalusi pakkuvate rakenduste juures neid soovitusi raske järgida.

Häda on selles, et digimaailmaga on seotud mitmeid erinevaid sõltuvusi ja arvatavasti tuleb neid pigem juurde kui jääb vähemaks. Aga päris ühtemoodi neid kõiki ravida ei saa.

Mõni ei suuda loobuda arvutimängudest, mõni šoppamisest, mõni liialdab pornoga, mõni võib lihtsalt päevade kaupa veebis surfata. Täiesti omaette teema on üldine digisõltuvus, kus inimene on erinevate digividinatega ja veebirakendustega sedavõrd harjunud, et nendest loobumine kas või lühikeseks ajaks põhjustab tõsist stressi.

Paraku on sõltuvuste levikut raske uurida – tõsiselt hädas inimesed salgavad küsitluses oma probleemi tõenäoliselt maha. Samuti on raske öelda, mis hetkest alates peame hakkame muret tundma. See on selgeks saanud küll, et lihtsalt arvutis oldud tundide arvu kokkulugemisest ei piisa, vaja on arvestada ka konteksti.

Seetõttu on minu arvates ebatäpne ka meediauurija Kadri Uguri seisukoht, et juba südaöisel ajal netifoorumis viibimine peaks andma põhjuse abi järele pöörduda (Õpetajate Leht 15.06). Sama loogika järgi peaks diagnoosi saama ka inimene, kes joob öösel veini või teeb midagi muud peale magamise.

Kui tahame panna kuskile märgi ja öelda, et sellest alates on meil tegemist sõltlasega, siis peame esmalt ütlema, milline internetikasutus on normaalne. Ja siin me võime jääda hätta. Sõltuvuse oluliseks tunnuseks on häiritud igapäevaelu ja see, et inimene ei ole olukorraga rahul.

Aga kui inimene elabki päevast päeva veebis ja on sellega rahul? Raha on võimalik ka internetis teenida, rääkimata maailmas toimuvaga kursis olemisest ja sõpradega suhtlemisest. Norra massimõrvari puhul vaidlesid psühhiaatrid selle üle, kas edukas ja sage suhtlemine gildikaaslastega arvutimängu ajal läheb suhtlemisena arvesse või loeb ainult see, et tol perioodil ei soovitud päris-sõpradega päriselt pidutseda.

Tõsi, iivet internetis ei tõsta, aga Monica Witty ja tema kolleegide uuringud näitavad, et sajaprotsendiliselt veebipõhised suhted saavad olla emotsionaalselt sama lähedased kui tavasuhted.

Paar aastat tagasi ütles üks Tartu Ülikooli internetipsühholoogia magistrikursusel osalenud tudengineiu, et ta jätaks poiss-sõbra kohe maha, kui see on tema nime guugeldanud. Ülejäänud kakskümmend leidsid, et partneri põhjalik guugeldamine on täiesti tavaline. Kas see tähendab, et see üks oli ebanormaalne?

Et hinnang normaalsusele on alati «vaataja silmades», siis kuidas arutlevad digisuhete ja digielude üle erinevatest põlvkondadest vaimse tervise spetsialistid Eestis? Arvatavasti ei arutle nad päris ühtemoodi, aga on oluline, et nad oleks nendeks aruteludeks valmis. Selleks ei pea oskama koodi kirjutada.

Kui vähe see meile ka meeldib, peame digimaailmas ettetulevate psühholoogiliste probleemide puhul nentima, et vastutus jääb ikkagi inimesele endale. Võiks ju meeles püsida, et absoluutselt iga tehnoloogiline uuendus pakub inimestele lihtsalt ühe lisavõimaluse ja ka võimalust otsustada, kas ja kuidas uut asja kõige mõistlikumalt kasutada.

Ei saa süüdistada Facebooki, kui inimesed vajavad fotot, kinnitamaks iga oma tegu või kogemust. Ei saa süüdistada salakavalaid veebirakendusi, mis peaksid tegema meie elu lihtsamaks ja andma juurde aega ... selleks, et seda aega teistele rakendustele kulutada. Ei saa süüdistada ka veebis olevat tohutut infohulka, kui inimloomusele omaselt tahame meie ümber toimuvate muutustega kursis olla, kõike uut teada ega suuda peatuda, et info väärtust ja vajadustki analüüsida.

Laste internetiga seotud probleemide puhul ei pääse kuidagi mööda vanemate vastutuse teemast. Arvuti, nutitelefoni või muu digividina annavad lapsele kätte ikka vanemad. Olgu põhjus siis selles, et «teistel juba on» või selles, et vidinaga on laps rõõmus ja rõõsa ega sega vanemaid. Ent me ei pääse mööda tõsiasjast, et vanemad on siiski määratud laste heaolu eest seisma. See tähendab ka vastutust.

Vanem peab kandma vanema rolli ja mitte koormama last üleliigse vastutusega ka siis, kui see lapsele meeldib ja kui ta sellega (pealtnäha) hakkama saab. Kui laps istub päevad läbi arvutis, keegi ei tea, mida ta seal teeb, aga ta on tujutu või agressiivne, koolihinded lähevad aina kehvemaks, siis ei peaks vanem süüdistama last ega arvutit, vaid ise tuleb peeglisse vaadata. Ja küsida endalt, millal sai midagi vahvat koos lapsega ette võetud – mõlemale vahvat ja arvutivaba.

Vanemad ei saa jääda lootma, et psühholoogid või psühhiaatrid suudavad lapse üksi «korda teha» – nagu laste kõigi sõltuvusprobleemide korral, on ka siin teraapias määrava tähtsusega kogu pere kaasamine.

Kuna ei ole mingit alust arvata, et digimaailm lähiajal ära kaoks või et lapsed hakkaksid sündima koos nn interneti kirjaoskusega, oleks viimane aeg õpetada lapsi oma käitumist selles maailmas analüüsima laiemalt kui vaid turvalisuse aspektist.

Kas enda nime asemel väljamõeldud nime ja välimusega esinemine on turvaline käitumine või inetu pettus? Kas meile meeldiks, kui teised meiega samamoodi käituvad? Mida uut me suudame digimaailma abiga luua – või oleme leppinud passiivse tarbija rolliga?

Kas meie interneti­identiteet sobiks ka tavaellu? Kas me julgeksime tavaelus oma nime all öelda ja teha neid asju, mida ütleme ja teeme internetis? Kuidas tunneksime end siis, kui lemmik-veebirakendused nädalaks ära võetakse?

Tihti pole sellistele küsimustele üheseid vastuseid. Olen aga kindel, et neil teemadel räägiksid lapsed aktiivselt kaasa nii koolis kui kodus, kui vaid täiskasvanud julgeks alustada. Võib-olla ei olegi nii paha, et praegused lapsevanemad veel teavad, et elada on võimalik ka digivabas maailmas. Tulevastel lapsevanematel ei pruugi seda teadmist enam olla. Seega aega on vähe.