Kohtus Eesti Energia üle võidu saavutanud Glikman ja Partnerid advokaadibüroo advokaat Paul Keres.

FOTO: Glikman & Partnerid

Paul Keres ja Merli Paddar kirjutavad, et õigusriigis ei saa olla nii, et kohalik võim otsustab ja ongi kõik. Säärane ühistranspordiradade märgistamine, nagu teeb Tallinn, on omavolitsemine.

Tallinna kesklinna põhitänavatele ilmunud ja oma sisemise loogika poolest ilmselt üksnes ametnikele arusaadavad uued ühistranspordirajad ei lase auto­omanikel enam harjumuspäraselt ja normaalselt liigelda.

Autosõit on tarbetult veniv, kesklinnas tuleb varasemast oluliselt kauem seista foorijärjekorras ja kütust kulub ka rohkem. Aga siis teatati, et arusaam selle kasulikkusest jõuab varem või hiljem igaüheni.

Me oleme natuke skeptilised ega taha seda kinnitust pimesi uskuda. Lähtume sellest, et igaühel on õigus ise otsustada, kuhu, millal ja millise vahendiga ta liikuda soovib. Ka linnajuhid möönavad, et teatud juhtudel ei ole ühistranspordi kasutamine praktiline ja nad ei näi ühistranspordi kasulikkusest veel vähemalt isikliku asjaajamise tasandil aru saavat.

Arvestades ametnike tööülesannetega seonduvalt väljastatud parkimise sooduslubade hulka (näiteks 52 luba Tallinna linnakantseleile, 30 luba Tallinna Kesklinna valitsusele ja 20 luba Tallinna transpordiametile), näib isiklik sõiduk olevat ka avaliku asja ajamisel oluline.

Aga mõni inimene lihtsalt naudib vabadust ja privaatsust, mida pakub isikliku sõiduauto kasutamine ka siis, kui ühistransport on isegi odavam ja/või vähemalt sama kiire.

Kuna autoomanik on oma isikliku otsustusvabaduse ise kinni maksnud ning linnaelaniku ja kütusetarbijana otseselt finantseerib avalike teede olemasolu, võib ta täiesti õigustatult esitada küsimusi oma vabaduste piiramise põhjuste kohta ja nõuda väga detailseid vastuseid.

Näiteks kui probleem seisnes ühistranspordi sõidugraafikutest mittekinnipidamises, siis kas sõidugraafikute ümbertegemisega ei oleks saanud seda probleemi isikliku auto kasutaja jaoks säästvamalt lahendada?

Või kui kurja juur on kesklinna transiitliiklus – väidetavalt ei ole kesklinnas liiklejatest kahe kolmandiku jaoks kesklinna üldse sõidu eesmärk –, siis äkki lahendaks probleemi pigem sujuv liikluse ümbersuunamine transiit-seisaku asemel? Või äkki on spetsialistidel veel mõni abinõu varuks? Ja kas mingeid alternatiive üldse tõsimeeli kaaluti?

Usume, et nagu meiegi, soovivad paljud teada, miks konkreetsel juhul ja millisel õiguslikul alusel nende vabadusi piiratakse. Postimees kajastas juhtumit, kus Tallinna transpordiameti ametnikud keeldusid vastamast kodaniku teabenõudele, milles paluti edastada haldusaktid liiklusmärkide ja ühissõidukiradade kohta.

Sama püüdsime teha meiegi ja vastuses viidati piirangute alusena umbmääraselt 2001. aasta üldplaneeringule ja linnatänavate standardile, millest viimane on kättesaadav üksnes 31 euro suuruse tasu eest. Palutud informatsiooni aga ei edastatud.

Seega võime järeldada, et neid haldusakte ja üldse kõnealuste liiklusmärkide seadmise õiguslikke ja faktilisi põhjendusi sisaldavat dokumenti ei ole olemas. Kas aga 11 aasta tagune üldplaneering ja linnatänavate standard saavad olla liiklusmärkide paigaldamise õiguslikuks aluseks? Meie arvates ei saa.

Esiteks, üldplaneeringu eesmärk saab olla ainult teede ja tänavate asukoha ning liikluskorralduse üldiste põhimõtete määramine. Teiseks, Tallinna 2001. aasta üldplaneeringust ei ole võimalik leida mis tahes viiteid konkreetsete bussiradade rajamisele.

Kuigi märgitakse, et liiklustingimuste parandamiseks ja transpordi keskkonnakahjuliku mõju vähendamiseks on vaja ehitada peasuundadel ühissõidukirajad, on samaväärselt omistatud tähtsust teede ja tänavatevõrgu läbilaskevõime suurendamisele ning nende süsteemi täiustamisele.

Linnatänavate standard on aga soovitusliku iseloomuga tehniline dokument tiheasustusaladel paiknevate teede ja tänavate projekteerimisel ning ei saa omada mingisugust õiguslikku tähendust.

Liiklusmärke ja muid liikluskorraldusvahendeid loetakse õigusteoorias ja praktikas üldkorraldusteks, mis reguleerivad konkreetses liiklusolukorras oleva liikleja käitumist. Liiklusmärk kui asja avalik-õiguslikku seisundit muutev akt on haldusakt ja allub halduskohtu kontrollile.

Üldkorraldus peab olema kirjalikult põhjendatud ja sisaldama õige­t vaidlustamisviidet. Samuti peab see olema sisuliselt kohane, vajalik ja proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. Analüüsida tuleb piirangu mõju ja kaaluda puudutatud isikute õigusi.

Tuleb otsida vähemriivavaid meetmeid. Nende nõuete järgimist peab saama igaüks kontrollida. Kas Tallinna transpordiameti liikluskorralduse juhi Talvo Rüütelmaa antud kommentaaride järgi vastab ühistranspordiradade joonimisprotsess neile tingimustele? Meie hinnangul mitte.

Euroopa õigusruumis kehtib hea halduse tava, mis eeldab avaliku võimu tegevuse läbipaistvust, avatust ja avalikkuse kaasamist. Nii peaks juba enne ühistranspordile teiste arvelt eeliste loomist olema linnaelanikega põhjalikult läbi arutatud ja veenvalt argumenteeritud, miks on bussireisijate huvi saada kiire ühistransport (alates 2013. aastast teiste Tallinna maksumaksjate kulul) sedavõrd ülekaalukas, et nendele, kellele ühistransport mingil põhjusel ei sobi, tuleb liikumine avalikus ruumis muuta peaaegu võimatuks.

Ei ole oluline, kas Tallinna transpordiameti ametnike arvates oli kõnealune märgistamiskampaania vajalik. Tähtis on hoopis see, kuidas saab piirangu vajalikkuses ja põhjendatuses veenduda tavaliikleja ning oma õigusi omavoli vastu kaitsta. Demokraatlikus õigusriigis ei saa olla nii, et kohalik võim otsustab ja ongi kõik, samas kui eksperdid ja avalikkus on kahtluse alla seadnud ühistranspordiradade märgistamise à la Tallinn ning riik, kelle asi pole lahendada Tallinna kohalikke probleeme, kaalub sekkumist.

Ühissõidukirada tähistavad liiklusmärgid on seega haldusaktid, mis on halduskohtus vaidlustatavad. Üldkorraldust saab vaidlustada 30 päeva jooksul ajast, millal avaldub selle mõju liikleja õigustele. See, et Tallinna transpordiamet on jätnud haldusaktid vormistamata, ei võta kelleltki kaebuse esitamise õigust, ent oluline on siiski näidata, kuidas konkreetne korraldus kaebaja õigusi rikub.

Haldusorgan seevastu ei saa peituda haldusakti vormistamata jätmise taha ja sel teel vältida otsustuse vaidlustamist, kuna haldusaktina on vaidlustatav ka nõuetekohaselt vormistamata otsustus, mis vastab haldusakti sisutunnustele.