Tiiu Kuurme.

FOTO: .

Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste dotsent Tiiu Kuurme leiab, et


sugupoolestereotüübid on kui raudrüü, mis takistab vabalt hingamast ja avaramalt ilma nägemast, kui lubavad kitsad silmapilud.


Üks mõni aeg tagasi meieni jõudnud eurouudis edastas teate skandaalsest näitusest Brüsselis. Selleks oli tšehhi kunstniku kokku pandud kaart ELi riikide sõbralikust perest, kus iga auväärse rahvuse kodu tähistas mõni irooniline sümbol. Solvunud liikmesmaade esindajad saavutasid näituse kiire mahavõtmise. Siiski jõudis läbi meie meedia libiseda märk, mida kunstnik oli tunnetanud Eesti omana. Selleks oli sirp ja vasar, kummagi varred pärit modernse tehnoloogia riistvarast. Kohalik arutelu selle sündmuse üle lõppes kiiresti ja tähelepanuta jäi, kuivõrd täpselt oli inimene Tšehhimaalt tabanud meie kohalike olude tuuma.



Sirp ja vasar viitavad arhailistele tööviisidele (ka mõtteviisidele). Moodne trimmerivars (moodsad tehnoloogiad) ei suurenda sirbi tööviljakust. Sirp ja vasar on ka ühe teatud režiimi ideoloogiline märk, ja see ideoloogia on paraku jäänud kumama ka moodsa disaini tagant.



Keskendaksime selle logo abil pilgu ühele kaas- ja koosolemise vormile, milleks eri sugupooled  hariduses.



Kindlasti ei ole see praegu teema, mis avalikkust erutaks. Kõik ju on niigi selge: haridussüsteemi aluseks euroopalikus kultuuriruumis on võrdsed võimalused igaühele. Sellega, et õpetajaskond on feminiseerunud ja poisid kukuvad hulgakaupa koolist välja, ollakse harjunud nagu loodusseadusega. Sest siiani pole midagi ette võetud. Õpetajad – kibestunud keskealised naised –  eelistavad tüdrukuid ja näägutavad poisse. Kolm on koolipoisi hinne, ent elus läheb kolmelisel poisil tihti paremini kui viielisel tüdrukul. Selle kõigega ollakse leppinud.



Pisut järelemõtlemist võtmes, nagu hindavad asju feministlikud filosoofid, ja nähtavaks hakkab saama, kuidas sellest mitte välja tehes toodame riskiühiskonda. Eestlaste peamine religioon on endiselt haridus, ent meeste jaoks pole haridus kuigi püüdmisväärne. Eesti naised on meestest keskmiselt mitu aastat haritumad, ent nende palk on tunduvalt väiksem. Avalikkuse arvamusliidrid ja juhid on valdavalt lipsustatud härrad. Liiga vähe pääsevad teise soo esindajad asjade käiku määrama. Hästi kõlav haridusretoorika nende härrade sõnaseades pole muutnud tõsiasja, et haridusvaldkonna palgad jäävad muudest maha seda kindlamalt, mida rohkem on seal naisi. Lasteaedades on need kõige väiksemad.


Viimase aastakümne jooksul on niisuguseks haridusasutuseks hakanud kujunema ülikool. Millist tähendust ühiskonna jaoks kannab tütarlaste haridusse panustatud ressurss? Ning milline on nende valdkondade autoriteet, kus tegijateks peamiselt naised?



Haridust on klassikalistes filosoofilistes aruteludes mõistetud kui inimese Inimeseks saamise teekonda. Spontaansest loodusolendist saab end ise määratlev subjekt, küps täiskasvanu, kes suudab vastutada iseenese ja maailma eest. Feministlike filosoofide analüüsid viitavad, et Inimeseks, kes on kõige mõõt, osutus tegelikult mees. Sest naiseks olemisele oli ette nähtud teine mõõt. Peale bioloogilise sugupoole eksisteerib nimelt ka sotsiaalne sugupool – gender –, mis märgistab meeste ja naiste erinevat paiknemist ja võimalusi ühiskondlikel mõjuväljadel. Kodu on naise maailm, mehe kodu on maailm.



Siiski on sõna vägi teinud oma töö ja naised järjest enam omaks võtnud hoiaku, et niisuguseks inimeseks saamine on ka nende õigus ja võimalus. Ometi saadakse meesteks ja naisteks ka sotsiaalse sugupoole mõttes, mis tähendab teadmist, kus on ühiskonnas sinu koht. Marginaaliks ehk libahundiks kujunemine (viimane kuulub ainult naistele) ei sõltu sugugi vähe oma soo stereotüüpide kirjutamata, ent kõigile teada seaduste eiramisest. Poistest tuleb kasvatada mehed ja tüdrukutest naised – see on nii vaikseks kui häälekaks juhtnööriks kodudes ja väljaütlemata käsuks koolis. Vaadake te ette, naised, ja pidage piiri!



Teadusesse ja mujale meeste pärusmaale tunginud naisi tabab karistus, milles kordub mütoloogiatest tuttav motiiv keelatud alale tungimisest. Meenub paari aasta eest Postimehes ilmunud Priit Pulleritsu kolumn pealkirjaga  «Kaduv õnn»: «New York Timesi naiskolumnist Maureen Dowd viitab Inglismaa nelja ülikooli värskele uurimusele, mis näitab, et mida kõrgemaks on naisel kasvanud IQ, seda viletsamaks muutuvad tema lootused kunagi abielluda.  /.../ Mehed ei taha, et nende naine oleks kõrge ülemus ja teeniks kamaluga raha. Järelikult, mida rohkem käriseb haridustaseme vahe naiste kasuks, nagu see on juhtumas Eestis, seda enam saab tulevikus olema üksikuid ja meesteta naisi. Seega õnnetuid naisi.»



Ka naiste eneste sõnavõttudes on ette tulnud fraase  «naised on peale tungimas teadusmaailmas», «naised okupeerivad kõrghariduse». Sõnavara on militaarne ja viitab ühiskonnale kui sugudevahelisele lahinguväljale. Millegipärast ei peeta vajalikuks lisada: mehed on deserteerinud koolidest, teadusest, kõrgharidusest. Sest naised vaid täidavad tühjaks jäänud kohti. Sõjaaja reeglite kohaselt peaks aga desertööre ootama tribunal.



Võrdsuse mõiste, mida üldiselt võetakse tõsiselt, saab iroonilise varjundi, kui jutt käib sugupoolte võrdsusest. Kohalik lihtsakoeline vaateviis seostab võrdõiguslikkuse elukutsega: nii mehed kui naised peaksid võrdselt saama kudumisvardaid käes hoida ja traktoriroolis olla. Tegu on aga eelkõige staatusega: see on positsioonid ühiskonnas, võim ja mõjukus. Ehk kellele saab kuuluma rohkem sümboolset kapitali, mis  võimaldab teistele öelda, mida need peaksid tegema, millised olema ja kelle õnne nimel pingutama.



Kool kui ettevalmistus eluks annab oma märkamatul viisil ettevalmistuse ka eluks mehe ja naisena sugudevahelises mõju- ja võimujaotuses. Ametlikult sugupooleneutraalne kool taastoodab soostereotüüpe variõppe kaudu. Õpitakse ellusuhtumisi, hoiakuid, väärtusi, mida keegi pole teadlikult kavatsenud õpetada ega õppida. Soostereotüübid on vaat et peaaineks variõppe õppekavas. Sest et need on seotud ühiskonna ihaldusväärsete ja tundlike aladega, milleks on võim, staatus, positsioonid.



Kooli igapäevaelus tegutsevad poisid ja tüdrukud erinevalt, neisse suhtutakse erinevalt ja neile on lubatud erinevaid asju. Uurijad on välja toonud järgmist. Poisid saavad rohkem väljakutseid ja tüdrukuid peetakse igavamaks. Poistele on liikumine rohkem lubatud, tüdrukute paiknemist kontrollitakse rohkem, tihti on nende osa olla end eksponeerivate poiste publik. Õpetaja kõnetab poisse rohkem. Vaikne tüdruk ja vaikne poiss pälvivad erineva suhtumise. Kõva hääl on poisile staatuse märk, tüdrukule inetu piiride ületamine, vaikne poiss on aga nohik.



Tüdrukud õpivad võtma omaks, et poisse peetakse tähtsamaks ja väärtuslikumaks. Soostereotüüpide tootmist võimendab, et kooli turvaruumiks on varjumine tavalisuse taha: «Olen tavaline õpilane.» Sest erinevaid kiusatakse ning märkustele kellegi sugupoole suhtes ollakse eriti haavatavad. Stereotüübile allumine pakub teatud määral turvalisust.



Ent nüüd küsitakse kindlasti, miks siis meessoole ei meeldi see paik, kus neil uurijate pilgu läbi on nii selged eelised. Õpilaste eneste määratlustes seondub õpilase roll spetsiifiliste voorustega, nagu kuulekus, püüdlikkus, kästud asjade ärategemine ettenähtud ajaks, kohalkäimine, head hinded, viisakas käitumine. Kooliõpilase rolli tunnusjooned seonduvad liigagi nähtavalt naise ajaloolise stereotüüpse rolliga. Õpilase suhe on alluvussuhe, ta ise kontrollitav ning allub välisele hindamisele. Naisel on õpilase rolliga üldse teistmoodi vahekord. Simone de Beauvoir on öelnud, et naine on igavene õpilane, seega on talle ajalooliselt ette nähtud mitte sellest rollist välja kasvada.  Pole siis ka imestada, et poiss tajub selle rolli piire ahistavana ja mõjub neid lõhkudes kangelasena. Statistika järgi on meil koolitustel käijad ja igavesti väsimatult õppijad keskea künnisel naised. Kas see parandab nende positsiooni?



Sügisestel haridusteemalistel presidendi kärajatel pälvis rektorite tähelepanu olevus, kelle nad nimetasid õpihiireks. See olevus sooritab usinalt kõik, mis vaja, ent ei ole suuteline püstitama ise eesmärke ega mõtlema oma peaga. Diagnoosi täpsustas hilisem hariduse lis-ti ilmunud kiri: «Kuidas portreteerida õpihiirt? Õpihiir näib tähistavat naissoost isikut.


Õpihiir näib olevat loll, aga tubli. Täidab kõiki käske, nii mõttetuid kui mõttekaid, ühesuguse kohusetundega. Õpihiirel endal puuduvad eetilis-kõlbelised seisukohad, kuid ta teab ja oskab refereerida õigeid seisukohti. Õpihiir on hilisemas elus poliitiliselt korrektne ja kuulekas.» Seletusi sellise inimliigi olemasolule leitakse naissoo geneetilisest eripärast, sest ülearu tülikas oleks hakata juurdlema, milliste elupraktikate toimel puudub osal noortest inimestest usaldus oma mõtlemise vastu ja julgus panna oma tegudele autorimärk. Üks neist on arvatavalt traditsiooniline õpilase roll.



Soolisusega kipuvad seonduma ka mõisted nähtav ja nähtamatu. Toimumispaigaks sotsiaalne näitelava, kus olemas nii vaatlejad kui publik, kes hindab ja aplodeerib. Üks Simone de Beauvoiri tähelepanekutest oli: naine on nähtav, ent teda ei kuulata. Nähtav on tema figuur, riietus, ülesastumised ja üleastumised, kohustuste täitmine või täitmata jätmine. Ning ka naeruväärsus, kui ta on söandanud meessoole loomulikuks peetud ametikohtadel toimida oma äranägemist mööda või siis läbi kukkuda. Meie üksikute naisministrite tegude seletused seostab avalikkus eelkõige nende sugupoolega. Küll pole kordagi kuulda olnud, et Villu Reiljani oletatavad maatehingud ning muud vägiteod leidsid aset seetõttu, et ta oli meessoost.



See, mis jääb naise puhul tihti nähtamatuks, on tema töö. Kodutöö (sh sealtkaudu sündiv kultuur) on olnud tasuta tehtav ajalooline enesestmõistetavus, mis paistab välja vaid siis, kui see on tegemata. Ajaloo parnassile see ei pääse, ehkki ajalugu ise vahest just nii jätkuda saabki. Kõrgkoolides läbi viidud soouuringutes ilmutab end huvitav tööjaotus: naised teevad rutiinsemat ja vähem loomingulist tööd, mehed genereerivad ideid. Naiste tekste ei loeta ja neid alavääristatakse. Uurimisraha jagamine on selgelt sugupoolestunud.


Eesti kontekstis on üsna nähtamatud ka nn pehmed teadused. Nende väljundit hurjutatakse ja uurijatele neis valdkondades ei jätku raha. Viimases suures rahajagamisheitluses sai kogu kultuur ja sotsiaalia meedia andmeil (vt 30. jaanuari Õpetajate Leht) 15,9 protsenti teadusrahast. Ka nii toodame riskiühiskonda, kui ühiskond iseenese kohta midagi teada ei soovi.



Ja olemegi jõudnud asja tuumani. Soostereotüüpidega omaks võetud elumuster loeb nimelt mehe paremaks ja õigemaks ning tema aetavad asjad väärtuslikumaks. Jaanuarikuu lehes KesKus kirjutab Jüri Pino: «Kõrgharidusest saab naiste ala. Seal õpivad naised, seal õpetavad naised ja poisid ei vaata ülikooli poolegi. Ega nad mingid naised ole.»



Kõige hullem nähtavasti, mis mehi tabada võib, on jagada seal, kus tegijaiks naised, nendega staatust ja mängumaad. See väljavaade on nii hirmus, et pigem ollakse valmis loobuma. Niisuguste arengute tulem võib olla siirdumine uude kollektiivsesse barbaarsusse, sest väheneb haritute sõna mõjukus ja kaob hariduse enese aura. Küllap pole poiste koolist väljalangemisel tähenduseta seegi, et kooliaine sümboliks olev õpetajakuju, tihti väsinud keskealine naine, võtab valdkonnalt tema jaoks autoriteedi.



Haridus on meeste ja naiste jaoks erinev ressurss, väidavad uurijad. Naiste haridustaseme tõustes pole haridus enam väärtuslik kriteerium võimukohtadele pääsemiseks.


Doktorikraadid devalveeruvad aladel, kus nende saajateks on enamasti naised. Eestis võib saada riigikogu liikmeks ja muudessegi võimuametitesse ilma vähimate vastavate pädevuskriteeriumideta.



Soouuringutes ringleb üks mõiste: hegemoonne maskuliinsus. Eesti keelde võiks teda tõlkida: kõva poiss. Selle joonte kandja hindab elus peamiseks hierarhiad, sugupoolestunud võimu, teistest üleoleku, füüsilise jõu etteasted. Valu ja kaastunde väljendused on häbiks, vabandamist ja andeksandmist halvustatakse, naisinimest (õpetajat) liidrina ei tunnustata.


Eduka eestlase mudel on tänini kandnud ligilähedasi väärtusi: domineerimine, konkurents, võit iga hinna eest, jõukuse demonstratsioonid.  Kõva poisi elumudel on aga nii kitsas ja kõva, et kahjustada saab eelkõige selle kandja – langevad koolist välja, kihutavad surnuks, joovad arutuks, osutuvad oma tungide ohvriks, võtavad liiga palju vastutust, ei otsi hädas abi. Ja naistel on siin arhetüüpne süü, paljud neist ootavad ja eeldavad, et mees oleks kõva poiss.



Sugupoolestereotüübid on kui raudrüü, mis takistab vabalt hingamast ja avaramalt ilma nägemast, kui lubavad kitsad silmapilud.  Soouuringutes, mis haridusega seotud, räägitakse sugupooletundlikust pedagoogikast, kus püütakse nii poistele kui tüdrukutele pakkuda võimust ja konkurentsist vaba õpikeskkonda. Luuakse õhkkond, kus tunnustatakse erinevusi, austatakse üksteist, ollakse ausad ja saadakse oma kogemusi väljendada ilma neile hinnanguid andmata. Siin õpitakse konflikte lahendama konstruktiivselt ning kujundatakse kriitilist hoiakut ebavõrdsuse ilmingute vastu. Kaugemaks eesmärgiks on paindlik ja avar sugupoole-identiteet, mis edendaks väärikaid nii mehe kui naisega seotud omadusi, nagu tugevus, mehisus, julgus, suuremeelsus, ettevõtlikkus, õilsus, tagasihoidlikkus, takt, viisakus, hoolivus, hea maitse, peenetundelisus. Ka nüüd, nagu igal ajalooetapil, on haridus endiselt võimalus väljuda barbaarsusest.