Evelyn Sepp: Eestis on sport ebaprofessionaalne ajaviide

Evelyn Sepp Foto: Valimised

Eesti ujumisliidu presidendi Evelyn Sepa hinnangul peaks Eesti edu olümpiamängudel hindama medalite asemel selle järgi, kui paljud suutsid seal n-ö oma tulemuse ära teha või ennast ületada. Tema hinnangul on Eesti sport projektipõhise iseloomu tõttu pigem ebaprofessionaalne ajaviide ning ta kutsub Eesti spordisüsteemi korralikult tuulutama.

Kuidas jäite rahule Eesti tänavuste olümpiatulemuste ja medalisaagiga? Mis oli suurim üllatus?

Kaks äärmiselt kallist inimest ja suurt ja sümpaatset sportlast. Mida siin veel lisada. Emotsioonid olid laes.

Kuid peale medalite on ka hall argipäev ja nii enne kui pärast olümpiat huvitab mind märksa rohkem see, mis ja kuidas saab edasi süsteemi enda kui sellisega.

Spordisüsteemi edukuse või jätkusuutlikuse mõõtmine medalite arvu järgi oleks Eesti olusid arvestades kohatu. Nii mõnigi kord oleks aus välja öelda, et Eesti tipud võidavad medaleid mitte tänu Eesti spordisüsteemile, vaid vaatamata sellele.

Üldiselt jäi aga olümpia üsna kahvatuks ja minu jaoks on selle kriteerium pigem see, mitme sportlase võistlus iseendaga lõppes hooaja parima tulemuse, iseenda ületamise, oma varasemate rekordite ületamisega, ning mitmel mitte.

Ka aus allajäämine võistlusolukorras ja mitte nii särav koht kui väheinformeeritud publik võiks oodata ei ole minu jaoks kriteerium. Alla enda taseme esinemine on see, mis märgi maha paneb. Selliseid starte oli kahjuks üksjagu.

Positiivselt üllatasid mind Grete Treier ja osa purjetamisalasid. Ebaõnnestumisi pole mõtet loetleda, sest igale asjaosalisele on see niigi valus üleelamine olnud ja pigem tuleb see edasiminekuks kiiresti unustada.

Ujumisele annaks hinde «keskmine». Ei saa öelda, et oleks ebaõnnestunud ega et tegu oli õnnestumistega.

Arvestades ülesandmise aegu ja kohti stardiprotokollis ning reaalset tulemust finišiprotokollis tehti ära oma tulemused, kuigi ootused Triinu osas olid koha mõttes kindlasti kõrgemad. Teadmine, et õhtusest ujumisest jäi lahutama 5 sajandikku, on raske, aga elu läheb edasi! Õnn võib seisneda ka sajandikus ja see on spordi osa. Vahel ei vea lihtsalt.

Alad on erinevad ja nii ongi. Olnuks Kanteril vaid üks katse, olnuks ka selle ala lõpptutulemus hoopis teine, aga see teebki spordi mänguliseks ja põnevaks, et lõpptulemus ei ole prognoositav.

Kas saavutatud medalid näitavad Eesti spordisüsteemi tugevust või on tegu pigem õnnelike juhustega?

Medalid näitavad nende kahe üksikala sportlase tugevust, visadust ja on õnnelike asjaolude ja pikaajalise töö tulemuse kokkulangemine nagu spordis ikka.

Seetõttu ei näita medalid üks üheselt spordisüsteemi tugevust, ega nende puudumine iseenesest süsteemi nõrkust. Spordi ja selle läbi kasvavate kangelaste tähendus on palju mitmekesisem kui tavapärane põhjus-tagajärg seos.

Kuidas tuleks Eesti spordikorraldust muuta, et me võidaksime 2016. aastal Rio de Janeiros veelgi rohkem medaleid? Kas küsimus on vaid selles, et nii tippsporti kui noortesporti suunatakse liiga vähe raha?

Edu tippspordis on sportlase seisukohalt vähemalt kümne aasta süsteemse töö tulemus, enamasti veelgi pikema aja tulemus. Lisaks vajab treener aega kogemuse saamiseks, enda täiendamiseks, kasvamiseks nii spetsialisti kui inimsena.

Niikaua kui sport on projektipõhine, on tegu ebaprofessionaalse ajaviitega, millel on mõningaid tervistavaid kõrvalmõjusid, kuid mis ei lase andeil välja areneda ja on pigem elude, raha, lootuste ja tervise raiskamine.

Selles plaanis vajab Eesti spordisüsteem ikka korralikku tuulutust ja fassaad asendamist sisulise süsteemse jätkusuutlike tegevuste toetamisega, mitte toetamise matkimisega.

Mõni olümpiaala nagu näiteks ujumine vääriks lõpuks ka veespordi harrastamiseks vähemalt ühe rahvusvahelistele nõutele vastava spordikeskuse rajamist.

Kui ikka baasi pole, pole võimalik ka Eestis piisavalt treenida, ja kui ei saa piisavalt treenida, ei saa loota ka tulemustele.

USA maksumaksja tugi Eesti tippujujatele on muidugi kuldaväärt, aga süsteemina ei ole see olukord kahtlemata normaalne. Ujuja kui tippsportlase eluiga kestab tänapäeval õnneks palju kauem kui üliõpilaspõlv. Täna on need meie jaoks reaalsed probleemid, mida paberil ei lahenda.