Madis Kallas.

FOTO: Toomas Huik.

Kuna spordiraha napib, tuleb toetada konkreetseid tippsportlasi, mitte alaliite, leiab Eesti Olümpiakomitee juhiks kandideeriv Madis Kallas Postimehe arvamusportaali küsimustele vastates. Tema väitel on Londoni olümpial võidetud medalid fanaatikute, mitte süsteemi teene.

Kuidas jäite rahule Eesti tänavuste olümpiatulemuste ja medalisaagiga? Mis oli suurim üllatus?

Suuri üllatusi ja põrumisi üldiselt ei olnud. Edetabeleid ja spordianalüütikute arvamusi enne mänge lugedes oli Eesti taga kirjas kaks medalit ja nii ka läks, seda ootasin isegi.

Loomulikult oli medalite tausta vaadates Heiki Nabi oma positiivne üllatus, kuid kahevõitluse aladel on see võimalik ja seal on raske ette ennustada. Konkreetsete normidega aladel ei tule selline asi mõttessegi, et väga raskelt olümpiale pääsu taganud sportlane võiks võita medali – mis annab alale samas palju juurde.

Kas saavutatud medalid näitavad Eesti spordisüsteemi tugevust või on tegu pigem õnnelike juhustega?

Eesti spordisüsteemi tugevust peegeldab see vähe, pigem õnnelikke kokkusattumusi ja meie treenerite, spordifanaatikute püüdlusi. Nii jääb see olema ka tulevikus.

Kuid õnnelikke kokkusattumusi saame ise rohkem produtseerida, kui leiame üles talendid ja viime nad kokku tarkade juhendajatega – see on see, mille nimel tuleb teha tööd. Sest raha ei vii mittetalenti kuhugi, kuid talendist teeb tark treener ka väheste vahenditega tippsportlasealge valmis. Ja siis on juba oluliselt lihtsam raha leida.

Gerd Kanteri edu taga ei ole olnud tugev talentide otsimise süsteem või suured riiklikud toetused. Suures osas ikkagi erasektori toetus ning Gerdi ja tema meeskonna üliprofessionaalne töö.

Heiki Nabi edu oli ka pigem tema enda, lähedaste ja tema treenerite soov midagi tõsiselt teha. Heiki ei saa tänada Eesti riiki suurepärase materiaalse toetuse eest viimasel neljal aastal. Tänusõnad kuuluvad ikkagi erasektorile ja võimalusele Audenteses väga soodsalt harjutada, kuid selle süsteemi on teinud võimalikuks tema juhendajad, mitte riiklik süsteem, mis sellist asja soosiks.

Mainimata ei saa jätta, et Eesti suurusel riigil on tipptasemel väga raske suurt süsteemi ülal pidada. Materjali on lihtsalt vähe.

Pigem tegelda selles suunas, et leida üles andekamad üle Eesti, neid teatud vanuseni mitmekülgselt treenida ja siis juba avanenud talendid suunata spetsialistide juurde ning tagada neile materiaalne toetus.

Tihti tähendab see pidevat laagrites viibimist kohtades, kus tagatud suurepärased tingimused ja korralikud konkurendid. Eestil ei ole otstarbekas ja reaalselt võimalik selliseid baase enamikul aladest tekitada, sest baaside taga peavad olema igapäevaselt tugevad konkurendid-kasutajad, keda meil lihtsalt Eesti väiksust arvestades ei ole.

Seega toetada (noorte sporditoetused) ja suunata (Audentesesse, välismaa keskustesse, ülikoolidesse) pigem konkreetseid sportlasi – tippspetsialistid ütlevad selle vanuses 18 üldjuhul kohe ära, kellesse on otstarbekas investeerida ja kellesse paraku mitte. Kahjuks on Audentese süsteemis meeletult noori, kelle kutsumus ja andekus ei ole seotud spordiga.

Kuidas tuleks Eesti spordikorraldust muuta, et võidaksime 2016. aastal Rio de Janeiros veelgi rohkem medaleid? Kas küsimus on vaid selles, et nii tippsporti kui noortesporti suunatakse liiga vähe raha? Medalite arv elanike arvu kohta viitaks nagu, et oleme juba praegu üks maailma edukamaid.

Kõigepealt selle tabeli kohta. Kui kõigil aladel lastaks starti maailma edetabeli 50 paremat, sõltumata riigist, oleks pilt mõnevõrra teine. Väikeste riikide õnneks on piirangud peal ja see võtab suurtelt võimalusi meeletult medaleid püüda – kergejõustikus, ujumises jne. Seetõttu ei tasu ennast petta. Lihtsalt naudime igat medalit, kuid mingid võrdlused rahvastiku suhtes ei ole objektiivsed.

Nüüd aga spordikorralduse muudatustest.

Esiteks, leida üles meie parimad, andekamad ja need, kes soovivad südamest spordiga tegelda. Selleks tuleb viia lõpuni riiklike treenerite palgafondide tekitamised maakonnakeskustes. Need treenerid oleks hästi haritud, külastaksid lisaks treeningtööle koole, aitaksid korraldada üritusi ja vajadusel organiseerida koolitusi .

Korraliku palgaga hea treener oskab leida talendid üles ka teistele aladele ning kui tema palk ei sõltu pearahast, siis on ta nõus loovutama noore ka sobilikumale spordialale – vajadusel suunata Audentesesse, kui selle ala riiklik treener maakonnas puudub.

Kahjuks ei ole hetke Eesti spordijuhid (EOK juhtkond ja kultuuriministeeriumi juhid) leidnud viimasel kahel aastal selleks vahendeid. Seega on kadunud usk, et nüüd on nende meeltes selles osas midagi muutunud. Samas on see valdkond, kuhu tuleb raha leida – kas või spordi enda seest.

Teiseks, rahastada konkreetseid tippe (mitte alaliite), kellelt on oodata Rio de Janeiros tulemusi. Üllatused on alati olemas, kuid reaalsed medalivõitjad on ka praegu tippspetsialistidele teada.

Lisaks peab EOK nõudma tippudelt rangemalt aruandlust ja ülevaadet , kuhu raha kulub – tänapäeva tippsport ei ole mõeldav tipptasemel juhendaja, pidevate laagrite , tugevate treeningparterite ja pideva füsioterapeudi abita.

Selle nõudmisega aitab EOK kaasa profesionaalsuse tõusule nende andekate hulgas, kes veel arvavad, et edu võib saavutada ka lihtsamal moel.

Sõltumata riigi rikkusest, ei saa tipptaseme esimesele astmele jõudmisel kõiki toetada ja seal mängib suurt rolli perekond, treener ja head toetajad – sellega tuleb lihtsalt leppida. Samas on piisav tippspordile minev raha, et seda jagades kõik tõelised tipud saaks eduks spordiväljakutel minimaalsel tasemel treenida. Erasektori toetus on paraku niikuinii vältimatu.

Kindlasti tuleb veel rõhutada, et tippsport ei ole vaid olümpiamängud ning lisaks on väga olulisi valdkondi, millele tähelepanu osutamine on jäänud unarusse – harrastussport, regionaalsport, erinevate huvigruppide sport jne.

Hea näide on EOK liikmesorganisatsioonid, kelledest on otseselt olümpiaga seotud vaid üks kolmandik. Teistega peab ka tegelema. Edu olümpial aitab pikas perspektiivis tagada ka suur harrastussportlaste hulk ja erinevate huvigruppide spordimeelsus.

Mida arvate Heiki Nabi treeneri Henn Põlluste hiljuti Postimehe intervjuus välja käidud ideedest, näiteks sellest, et luua Eestisse Soome eeskujul olümpiaspordikeskused ning eelisarendada prioriteetseid alasid?

Nõustun, et peavad olema prioriteetsed alad, kuid üksnes olümpiat aluseks võtta ei saa. Sellisel juhul jääksid pallimängud, kulturism, motosport ja veel mitmed valdkonnad sootuks toetuseta, kuid harrastajaid ning piisavalt taset on ka neil. Seetõttu tuleb võtta aluseks ka teised kriteeriumid, mis iseenesest hetkel ka on.

Ala peab ennast enne loomulikult tõestama ja siis sekkub vastaval määral riik. Samas peab veel pallimängude juures peatudes mainima, et riiklikku toetust ei saa tagada täiskasvanute pallimängude võistkonnale enne, kui see on jõudnud tiitlivõistlustele. Eesti ei ole lihtsalt niivõrd rikas.

Kui rääkida veel ideedest, siis peame arvestama võimalustega ja sellega, mis on reaalselt lähitulevikus realiseeritav. Unistamine on tore, kuid paraku on vaja tegusid ja seda kohe. Seetõttu ei poolda ma ka jutte, kus on mindud tugevalt välja olemasolevast eelarvest.

Elujärje paranemist tahavad kõik – õpetajad, politseinikud, päästeametnikud jne. Loota, et selles olukorras suureneb märgatavalt spordile eraldatava raha hulk, on mõeldamatu.