Indrek Sei: miks ei tänata olümpiamedalita jäänuid?

Indrek Sei Foto: Marina Puškar

Ärimees ja kunagine Eesti esiujuja Indrek Sei leiab Postimehe arvamusportaali küsimustele vastates, et Eesti spordisüsteemi tugevust näitab see, kui palju kvalifitseerus olümpiale, mitte võidetud medalite arv. Teda paneb imestama ka, miks ei täna tippametnikud ja –poliitikud Londoni olümpial medalita jäänud, kuid samuti maailma tasemel sportlasi.

Kuidas jäite rahule Eesti tänavuste olümpiatulemuste ja medalisaagiga?

Hinnangut üldiselt anda, tausta teadamata, on muidugi päris keeruline, kuid arvestades sellele olümpiale pääsemise norme, ütleksin, et kõik pääsenud Eesti sportlased olid sinna minemist väärt.

Mind panebki ausalt öeldes imestama, et mitte ükski ametnik, alates EOK presidendist kuni vabariigi presidendini välja ei ole kordagi tänanud või esile toonud teisi sportlasi, kes kahjuks medaliteni seekord ei jõudnud. Ainult soendada medalisaajate lähedal on, konteksti arvestades, natuke üllatav.

Mis oli tänavuse olümpia suurim üllatus?

Tegelikku suurüllatust minu jaoks ei olnud – ühes oma varasemas intervjuus tõin kohe välja Heiki võimaluse medal võtta ja see, et näiteks favoriit Novosjolov pidi kohe esimesel kohtumisel asjad pakkima, ei ole samuti spordis väga üllatav.

Kas saavutatud medalid näitavad Eesti spordisüsteemi tugevust või on tegu pigem õnnelike juhustega?

Saavutatud medalid ei näita kindlasti meie spordisüsteemi tugevust, küll aga nende kahe mehe team'ide tugevust. Pigem peaks näitama süsteemi tugevusi ja nõrkusi see, kui suur oli meie delegatsioon ning milline oli ettevalmistusperioodil olümpiakandidaatide ja lõpuks sinna jõudnud sportlaste võimalused ja kvaliteet.

Kuidas tuleks Eesti spordikorraldust muuta, et võidaksime 2016. aastal Rio de Janeiros veelgi rohkem medaleid? Kas küsimus on vaid selles, et nii tippsporti kui noortesporti suunatakse liiga vähe raha?

Selles küsimuses peitub nii palju tahkusid, et kõike ilmselt siin välja tuua ei jõua. Kindlasti vajab muutmist suhtumine sporti, samuti ressurside leidmise alus. Ressursside poole pealt on hea näide Holland, kus erinevalt Eestist tuleb ca 80-90 protsenti rahast erasektorilt ja ülejäänud riigilt, samas kui meil on erasektori osakaal 10-20 protsenti ja ülejäänu tuleb riigilt. Ja see puudutab ainult olümpiakomiteed.

Mentaliteedi juures tuleks analüüsida natuke seda, miks üldse sporti tehakse ja mis on selle juures eesmärgid – kas see, et tegeleda asjaga, mis väga meeldib, ja jõuda läbi selle unistuste täitumiseni ja eesmärkideni või on hoopis teised eesmärgid, mida mingil määral propageerib praegune nomenklatuur – näiteks raha, kuulsus.

Nelja aastaga me kahjuks midagi väga muuta ei jõua, aga kui on suudetud muuta palju keerulisemad seadused ühe kuuga sobilikuks, siis võiks alustada spordi ja selle toetamist lihtsustavate seaduste muutmisega, mis võiks aidata tuua seni vahendite puudusest tingitud peidetud talente spordi juurde ja hoida seal.

Niipalju, kui mu mälu ei peta, oli ka sellel olümpial meist palju väiksemaid riike, kes meist edukamad olid. Üldiselt suudab n-ö sporditööstus reguleerida heade alustingimuste korral ennast edukalt ise, olla palju atraktiivsem väljund turundusele kui näiteks tänavareklaamid.