Urmas Sutrop: kurjusest meis endis

Urmas Sutrop. Foto: .

Kurjus saab alguse hoolimatusest. Kui vaatame kurjust ükskõikselt pealt, oleme saatanale juba loovutanud väikese sõrme.

Sel suvel erutas väga paljusid Ameerika kinotulistamine, kus «Batmani» filmi esilinastusel avas kurjamiks maskeerunud mees tule kinopubliku sekka. Sellest rääkisid meil nii noored kui vanad. Mõni nädal hiljem toimunud intsident Ameerikas, kus valge sõjaväelise taustaga mees avas tule sikhi templis olnud inimeste pihta, ei läinud aga kellelegi südamesse. Lihtsalt järjekordne tulistamine.

Mind teeb selline suhtumine murelikuks, sest sikhide tulistamine templis on oma olemuselt palju kurjem. See on ühe rahvusgrupi või kogukonna vastu suunatud rassiroim. Sikhide algne kodumaa on Põhja-Indias Pakistani piiril Punjabis, kus nad kõnelevad pandžabi keelt. Nad on eelkõige usuline kogukond, mille killud mujal maailmas võivad olla ka inglis, hindi-, urdu-, sindhi-, malai-, tai- või näiteks suahiilikeelsed. Sikhi mehed ja naised on vaprad ja uhked. Nad kummardavad ülimat ainujumalat ning arvavad, et inimesed ise on loonud erinevad religioonid. Sikhid peavad kogu inimkonda ühtseks ja kõiki inimesi võrdseteks ning austavad indiviidi õigusi. Nad on pühendunud sallivusele.

Aga meie pole sikhid. Ja seetõttu meisse taolised juhtumid ju ei puutu. Kuid kinos käime ja kinopubliku nottimine erutab meid küll. Pealegi veel, kui see toimub nii pikantses vormis, et film, elu ja surm lähevad segamini. Kurjam kutsub end Jokkeriks, tal on must kaitseriietus ja juuksed on värvitud punaseks. Kinopublik kuulub Batmani liitlaste, seega heade hulka.

Ka meie oleme ju head. Me samastame end kinopublikuga ning oleme mures, et meid kusagil kinos ei tulistataks. Samas ei suuda me end samastada meile täiesti võõraste sikhidega, kuigi ka nemad on head. Kui me neist üldse midagi teame, siis ehk nende turbaneid.

Me oleme üleüldiselt muutunud ignorantseks. Langevarjudega mõmmide dessant Minskisse teeb meile ehk veidi nalja, aga me ei mõtle selle tegevuse sügava sisu peale. Me ei mõtle inimõiguste täielikule jalge alla tallamisele Valgevenes. Ignorantsus on aga kurjuse idu.

Kui õnnelikud me alles hiljuti olime, kui leidsime rannast kilekotti pakitud piibli. See ei olnud meile niivõrd jumalasõna, kuivõrd sõnum vabast maailmast. Kui õnnelikud oleksime olnud, kui taevast oleks sadanud plüüškarusid. Oleksime viinud karud koju oma lastele ja neid kiivalt kagebeelaste ja igasuguste parteikomitee tegelaste eest kaitsnud. Mõelgem nüüd valgevenelaste peale, kes on ikka veel ümbritsetud raudse eesriidega ning peavad päevast päeva taluma diktatuurirežiimi.

Kuid mis veel hullem, meid jätavad täiesti külmaks kaadrid Venemaalt. Kui süüdistatav pistetakse kohtus raudvarvastest puuri, siis on asi demokraatiast ja inimõiguste austamisest väga kaugel. Olgu nendeks puuriloomadeks Mihhail Hodorkovski või punkbändi Pussy Riot noored naised. Sellega püüab riiklik kurjus näidata juba enne kohtuotsust, et kohtu alla on antud ülimalt ohtlikud elajad. Ja kahjuks selline inimesi ja demokraatiat alandav propaganda töötab. Ka meil leidub juba neid, kes sooviksid, et oleks kõva kord, et kõik kohtualused oleksid ketis ja puuris. Küsimus ei ole mitte selles, et kedagi kohtu alla antakse, vaid selles, kuidas kohtualuseid koheldakse.

Kui me ignoreerime oma mõtetes tervete rahvusrühmade või kogukondade vastu suunatud kuritegusid, jääme ükskõikseks inimõiguste jalge alla tallamise ning inimeste alandamise suhtes, siis avame tee kurjusele. Sellega kasvab oht, et repressioonid ja küüditamised tulevad jälle meie õuele.