Juhtkiri: sokke on, aga kandjad kipuvad ära minema

Kaitseväe laovarudega, ka sokkidega, olevat siiski kõik korras, aga probleem on kandjates – neid lahkub pisitasa järjest rohkem. Selle aasta esimeses pooles on kaitseväest lahkunud juba 205 kaadrikaitseväelast. Loomulikult on nende seas ka muudel põhjustel minejaid, kuid nigelaid palgatingimusi tuuakse välja väga paljudel juhtudel.

Oleks poolik öelda, et kaitsevägi peab tööturul konkureerima erasektoriga. Jah, seda teeb ta ka, kuid tegelik konkurents algab juba siis, kui gümnaasiumilõpetajad kutsevalikut teevad. Ning teadmine, et tulevane võimalik töötasu on pigem kesine, peletab andeka ja õpihimulise noore muule erialale – patriootlikkusest lihtsalt ei piisa, et maksta eluaseme eest ning toita-katta oma lapsi.

Selles kontekstis on kaitseväe ametikorterite üürist rääkimine isegi pentsik. Kaitseväes töötamine pole ometi mingi sotsiaalabiprojekt, kus antakse natuke taskuraha ja nurgake elamiseks. Kui inimene käib tööl, peab ta saama ka tasu, millega on võimalik eluasemeturul hakkama saada, sest needki hinnad ei kujune kosmoses, vaid ikka siinsamas, eesti inimeste üldist maksujõudu arvestades.

Loomulikult ei saa ka riigieelarvelises organisatsioonis töötasu üheselt üldistada, töötasu on alati erinev ning erinev on ka see, millisena tasu saaja seda tajub. Ent kui madal palk muutub lahkujate seas sagedaseks põhjuseks, siis on see ka üldistatav põhjus.

Aja jooksul oleme näinud laialdast rahulolematust nende töötajate seas, kelle töötasu sõltubki kõigepealt poliitilisest otsusest.

Kümme aastat tagasi tegutses komöödiasarjas «Wremja» inspektor Kukeke, kes lakkamatult nurises politseiametnike väikese töötasu pärast. Töötasu-teemat tervishoius hakati tõsiselt võtma alles siis, kui mitmed arstid-õed läksidki välismaale tööle. Õpetajate streik tänavu märtsis hoidis nende palgateema avaliku arutelu all terve õppeaasta. Kaitseväelased ei ole siiani oma töötasule kärarikkalt avalikku tähelepanu otsinud, aga lahkujate statistika sunnib küsima «miks?».

Kui viis aastat pole palk tõusnud, siis võiks olukorra tõsidus olla ju mõistetav ka ilma draama või komöödia elementideta. Enamgi veel – avalikus sektoris võiks palk olla hästi planeeritud personalipoliitika küsimus, mis sõltub eesmärgist, mitte sellest, kui kõvasti palga saajad kisada jaksavad.

Kaitseminister Urmas Reinsalu kinnitab tänases Postimehes, et palgatõus kaitseväes on tuleva aasta eelarve prioriteet, ning palub kaitseväelastel olla veel pool aastat kannatlik.

Loodetavasti kaitseväelastel seda kannalikkust jätkub, sest esiteks kaitsevad Eestit ikka inimesed, mitte kaks protsenti SKTst. Teiseks oleks see raisatud anne, kui pühendunud kaitseväelane peab lahkuma madala palga tõttu – «tsiviil» ei suuda sellist väljakutset pakkuda.