Mihkel Mutt: mängud maailma taustal

Mihkel Mutt Foto: SCANPIX

Praegu haarab surutis ühe piirkonna teise järel ja seetõttu võiks äsjases sõbralikus spordipeos näha ka pelglike inimlaste kokkutulemist, et muutuva maailma palge ees üksteiselt kindlust otsida, kirjutab kolumnist Mihkel Mutt.

Üle hulga aja toimusid olümpiamängud taas ühe Vana Maailma tuumikriigi pealinnas, tõelises metropolis. On kombeks, et mängude lõputseremoonia kõnedes ja vahetult pärast seda kuuleb enamasti, et «need oli ühed parimad». Sageli on see viisakusest korraldajate vastu. Vahel siiski ülemäära ei kiideta (nagu Atlanta või Ateena puhul). Üldiselt tuleks sel puhul kuulda võtta kogenud inimeste arvamusi võimalikult laiast spektrist. Ja meeles pidada ühe inglise kommentaatori nõudmist (mitte küll seoses olümpiaga): sõnapaari «esimest korda» kasutamine olgu keelatud inimestel, kes on nooremad kui viiskümmend aastat!

Londoni puhul on kiitus üksmeelne. Ka suurimad skeptikud (mitte Romney-taolised võhikud) on pidanud tunnistama, et korraldus oli väga hea, kõik töötas sujuvalt ja laabus meeldivalt. Eriti on kiidetud vabatahtlike tegevust. Oli niihästi suurejoonelist galat (siia tuleks lisada, et kuninganna teemantjuubel toimis tahes-tahtmata Londoni mängude sissejuhatusena) kui ka vaimsust ja draamat. Üldiselt oli kõik lahe ja mõnus. Paratamatult mõtled, et ka neil mängudel viibisid paljude maade sportlased esimest korda tõeliselt vabas maailmas, kogesid, mida see tähendab. Ja kui lõputseremoonial laulis Lennon ja suurelt ilmus ekraanile «Freedom», mõtled, et paljud sportlased naasevad riikidesse, kes omavahel sõjajalal. Ei, olümpial on laiem tähendus...

Need kaks nädalat olevat London toiminud sama tõhusalt ja efektiivselt või isegi efektiivsemalt kui Saksamaa. Selle kohta on euroirvhambad juba öelnud, et see oli «efektiivsus inimliku näoga». Just viimast tuleks rõhutada. Sest – kui võrrelda näiteks Pekingi mängudega – on selge, et totalitaarses ühiskonnas on lihtsam terroriste ja teisi kurikaelu eemal hoida kui vaba maailma miljonilinnas. Samuti on selge (viidates Mitt Romney väljaütlemisele kolm nädalat tagasi Londoni mängude korralduse ebakindluse kohta, ta ise oli seotud Salt Lake City mängudega), et on võrreldamatult lihtsam korraldada kõike seda väikelinnas ja vabas looduses, kus polegi muud kui võistlusrajatised, hotellid ja olümpiaküla, kui maailma ühes kõige intensiivsemas linnas.

Mis on nende mängude majanduslik bilanss? Kulud saab kohe kokku lüüa: rajatiste maksumus, turvameetmed, saamata jäänud piletitulu jne. Tulude pool pole nii selge. Ometi ollakse Ühendkuningriigis optimistlikud. Loodetakse, et London muutub lähiaastatel veel suuremaks turismimagnetiks kui seni. Kõige lihtsam skeem: inimesed tahavad oma silmaga näha kuulsaid paiku, mida nad võistlusülekannete vaheajal telekast nägid.

London on tõestanud oma väga head organiseerimisvõimet. Seoses sellega arvatakse, et brittide aktsiad suurte projektide läbiviijana on kõvasti tõusnud. See on ebamäärane näitaja, aga võib pikemas perspektiivis tähtis olla.

Hiinale andsid Pekingi mängud tohutu moraalse impulsi. See oli uue Hiina kuulutus maailmale, tema jõudemonstratsioon, lõplik läbimurre. Mängudele viidatakse seal alatasa ja need on kogu rahva jaoks muutunud märgiliseks sündmuseks. Londoni mängud olid sootuks erinevad, siiski on viidatud ka ühisjoontele. UK hiilgeajad lõppesid Teise maailmasõjaga, viimast poolt sajandit iseloomustab seal iseäralik tark resignatsioon ja «ergas letargia». Nüüd, seoses mängudega, võib kõnelda tillukesest rahvuslikust taassünnist. Avaliku arvamuse uuringud näitavad, et üle pika aja on britid endi üle uhked. (See, mis näiteks prantslaste ja ameeriklaste puhul on tavaline, on brittide puhul üsna haruldane.) Nende optimism pole teab kui suur ja kindlasti haihtub peagi argipäevas, mis on saareriigis praegu üsna karm. Aga ikkagi on mängude mõju olnud briti ühiskonnale erakordselt soodne. (Muuseas on sealses avalikkuses taas juttu ka multikultuursusest, mis olevat UKs siiski paremini välja arenenud kui kusagil mujal.)

UK medalisaak on muidugi ka tähtis. Tõmmata paralleele riigi sportlike saavutuste ja üldise arengu vahel meenutab küll külma sõja aegu. Ja kui Hispaania oleks finaalis võitnud USAd, poleks nende laenuintress seeläbi alanenud. Aga näe, mingi seos eksisteerib kindlasti ka praegu. Juba arutletakse mitmes riigis, kel seekord kehvasti läks, võimalike põhjuste üle. Spordis traditsiooniliselt tugeva Saksamaa avalikkuses kostab hääli, et liiduvalitsus võtaks sportlaste toetamist edaspidi rohkem enda kanda.

Lõppeks peetakse Londoni linnapead Boris Johnsoni tõenäoseks uueks kandidaadiks konservatiivide partei esimehe kohale (juhul kui David Cameron ei suuda lähema 20 kuuga majandustulemusi paremusele pöörata). Mängude edu läheb Johnsoni kontole.

Õigus on kahtlemata neil, kes ütlevad, et olümpia ei ole enam see üks ja ainus, nagu oma kuld­ajal poole sajandi eest. Nüüd on teisi väga olulisi spordisündmusi, mitmed neist pidevad ja tsüklilised (kogu meie elukorralduse üldine seriaalistumine avaldub ka siin). On aastaringne «vormelitsirkus», kergejõustiku Grand Prix jne. Suure slämmi tenniseturniiri võit on olümpiakullast tähtsam, jalgpall on üldse teisest «kaalukategooriast» kui ülejäänud sport. Ent olümpial on omadusi, mida teistel ei ole.

Üks neist on osavõtjaskonna laius ja kaasahaardelisus. Vormelis teevad ilma pool tosinat firmat ja tosina riikide piloodid. Tennisegeograafia on küll avardunud, ent ikkagi on tippu asja veerandsaja riigi sportlastel, jalgpalli MMi lõppturniir kestab kauem, ent finaalturniiril võistleb paarkümmend riiki. Olümpial on aga korraga koos rohkem kui kahesaja riigi esindajad. See omandab sümboolse tähenduse, sest säärane kogunemine (vabandan pateetilisust) tähistab inimkonda kui sellist. Kus veel, millisel foorumil (pean silmas kõiki kokkusõitnuid, mitte üksnes sportlasi) on veel võimalik kogeda niisugust ühtsust, tunda, et kuulutakse samasse liiki ja omatakse ühiseid eesmärke? ÜRO peaassamblee, kus sama palju riike esindatud, on ju maailma lõhestatuse sümbol.

Veel ühte asja pidagem silmas. Olümpiat nagu kõike muudki tuleks vaadelda kontekstis, maailmas toimuva taustal. Ka siin on kontrast eelmiste mängudega tuntav. 2008 olid mängud Hiinas

õiges kohas – selles mõttes, et harmoneerusid «maailma tendentsiga». Kuigi finantskriis oli juba alanud ja terasema pilguga teadjamad inimesed nägid pilvi silmapiiril, ei olnud need laiemalt veel teadvustunud. Majanduskriis ei kohutanud, elati ikkagi alles dünaamilisel õnneajastul. Praegu haarab surutis ühe piirkonna teise järel, ärevus ja teadmatus kasvavad. Seetõttu võiks äsjases sõbralikus spordipeos näha poeetilise kujutlusena ka pelglike inimlaste kokkutulemist, et muutuva maailma palge ees üksteiselt kindlust otsida. Kuigi tollal, kui London need mängud «sai», ei aimanud kriisi veel keegi, osutus see nüüd, aastal 2012, väga sobivaks ja kosutavaks valikuks.