Hardo Pajula: Quanto custa?*

Hardo Pajula Foto: SCANPIX

Kaheksakümnendate lõpu majandustudengi jaoks oli «konverteeritavus» üks põnevamaid uudissõnu. Pelk mõte sellest, et Lenini pildiga paberilipakaid oleks võimalik vahetada millegi kirevama vastu kui porise põrandaga piimasaali siniseks keedetud muna (või midagi samavõrd glamuuritut) oli huvi äratamiseks piisavalt uljas. See mõiste oli tollal sama võõras kui «isemajandaminegi», aga ladinapärasus andis sellele mõnevõrra õilsama kõla.

Hiljem saime teada, et on olemas erineva kangusega konverteeritavust. Lahjemal juhul puudusid riiklikud piirangud välisvaluuta soetamiseks kaubavahetuse ja reisimise otstarbel, teravamas variandis lubas valitsus kodanikel osta valuutat koguni raja taha investeerimiseks. Rubla oli selles kontekstis päris lurr – Viru hotelli ees sehkendavad valuutavahetajad võttis Nõukogude riik kriminaalvastutusele. Taaskehtestatud kroon oli esimesest päevast peale konverteeritav selle sõna lahjemas tähenduses, kogus aga kiiresti kangust ning praeguses Eestis on see sõna peaaegu unustusehõlma vajunud. See ei pruugi aga sinna jääda.

26. juulil Londonis esinenud Euroopa Keskpanga president Mario Draghi põhjendas kriisiriikide valitsuste võlapaberite kangekaelselt kõrgeid tootlusi esmakordselt konverteerimisriskiga. See ei tähenda veel muidugi seda, et me peaks lähitulevikus täitma saja lati ostmiseks portsu pabereid. Draghi viitas vaid tõsiasjale, et erinevate eurotsooni riikide võlakirjade hinnad on triivinud viimasel ajal lahku kiiremini kui krediidi- ja likviidsusrisk seda õigustaks. Jutt ei olnud seega mitte niivõrd eurost endast, vaid ühisraha sirmi taga varjatult edasi elavast margast, frangist, kuldnast, liirist ja drahmist.

Konverteerimisriski tagasitulek on omakorda orgaaniliselt seotud teise Draghi kõnes tõstatatud teemaga: Euroopa pangandussüsteemi killustumisega. Nimelt on rahvusvahelised pangandusgrupid üritanud juba pikemat aega klapitada oma erinevates riikides omandatud varasid ja kohustusi. Nii püüab Deutsche Bank näiteks rahastada oma Portugalis väljastatud laenusid samas riigis kogutud hoiustega. Kuna kriisiriikide residendid üritavad praegu oma säästud aga Saksamaale sokutada, siis kuivavad nende hoiused kokku ja tekkinud vahe kaetakse avaliku sektori abipakettide ning Euroopa Keskpanga arvelduslaenudega.

Et hiljuti on just viimaste osakaal kiiresti kasvanud, siis sõltub rahvusvaluutasid katva sirmi säilimine Frankfurdi valmisolekust kriisiriikide maksebilansi puudujäägid ka edaspidi kinni maksta. Niipea kui kriisiriigid isemajandamisele viiakse, saab ilmseks, et Portugali ettevõtete ja eraisikute vastu omandatud euronõudeid (eskuudosid) ei saa enam endise kursiga (1:1) Saksamaa ettevõtete ja eraisikute vastu omandatud euronõuete (markade) vastu vahetada ja loor ongi langenud.

Taaskasutusse võetud eskuudo konverteeritavus sõltuks sellisel juhul Portugali majanduse võimest teenida hädavajalike importkaupade jaoks vajalikku välisvaluutat. Nappivate markade jaotamiseks on kaks põhimõttelist võimalust: lasta nende hinnal tõusta nõudluse ja pakkumise mahtusid võrdsustavale tasemele või kuulutada margad talongikaubaks (lõpetada eskuudo konverteeritavus). Viimasel juhul tuleb portugallastel hakata osalema margaostulubadega kirjandivõistlustel. See avaks muuhulgas jälle võimaluse Viru hotelli ümbruses hariduse omandanud valuuta konverteerijatele. Võib ju arvata, et mitte kõik ei viitsi kirjutada ja hakkavad otsima lihtsamat teed. Quanto custa? Ja nii lähebki asi jälle käima.

*) Mis maksab? (portugali k)