Eesti pensionisüsteem vajab 30 miljardit eurot.

FOTO: Allikas: SEB

SEB elu- ja pensioni­kindlustuse juhi Indrek Holsti hinnangul jääb tulevikus väärika vanaduspensioni maksmiseks praeguse kogumissüsteemi juures puudu 18 miljardit eurot. 

Tegime hiljuti analüüsi, saamaks teada, kui palju peab praegu tööl käiv põlvkond endale pensionivara koguma, et võimaldada reklaamides nähtud lahedat pensionipõlve. Tulemus oli jahmatav – hea pensioni hind meie põlvkonnale ehk keskeale lähenevatele inimestele on praeguses väärtuses 30 miljardit eurot. Just nii suureks peab kasvama pensionivarade maht, et tagada elamisväärne pension. Sellest rahast on koos vaid poolteist miljardit.

Eesti keskmise pensioni suhe netopalka (nn asendusmäär) on viimastel aastatel püsinud 40 protsendi lähedal, mis vastab minimaalsele soovituslikule suhtarvule. Võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega on see üks madalamaid, kuna ELi keskmine asendusmäär ulatub ligi 65 protsendini.

Hea pensioni teeb kalliks tõsiasi, et 40 tööaastaga tuleb meil koguda rahatagavara kahekümneks pensioniaastaks. Tõenäoliselt pikeneb meie eluajal tööl käimise periood 50 aastani, kuid pensionipõlv jääb ikkagi paarikümne aasta pikkuseks, mille finantseerimiseks raha kõrvalepanemine on väga keeruline ja kallis.

Selleks et inimene saaks rahaliselt kindlustatuna vähemalt 20 aastat pensionipõlve veeta, tuleks koguda orienteerivalt 66 000 euro­t. Seda on pea poole rohkem kui eestimaalase keskmine eluasemelaen. Tuleb välja, et kehtivas pensionisüsteemis on hea pensioni kindlustamine kaks korda keerulisem kui oma kodu soetamine.

SEB ja TNS Emor viisid mais 2012 läbi uuringu, mis näitas, et enamik inimestest ehk 67 protsenti loodab vanaduspõlve rahastamisel riiklikule pensionile. II sambale loodab 47 ning III sambale vaid 14 protsenti. Uuringus osalenutest arvas 20 protsenti, et nende pension võiks olla 80 protsenti pensionieelsest palgast ning 40 protsenti osalenuist lepiks 60 protsendiga.

Praeguseks on pensionisammastesse kogunenud umbes poolteist miljardit eurot ja sama tempo püsimisel jõuame järgmise 30 aastaga kõrvale panna veel 12 miljardit eurot, millest ei piisa elamisväärse pensioni tagamiseks kõigile eestimaalastele. Väärika pensioni maksmiseks jääb praeguse kogumissüsteemi jätkumise juures puudu 18 miljardit eurot.

Esimeseks võimaluseks on loomulikult ootuste ümberhindamine – hea pensioni saamine võibki meile olla liiga kulukas projekt. Siis tuleks ka selgelt välja öelda, et eestimaalase pension aastal 2040 võimaldab katta elamiskulud ja osta poest elementaarseid toiduaineid, kuid mitte enamat. Ehk pensionäri elukvaliteet järgmise paari­kümne aasta jooksul ei parane – vähemalt mitte neil, kes ise kohustuslikele sammastele lisaks täiendavalt ei säästa.

Kui pensionikohustuse kattevara saab tekkida ainult ette finantseerimise kaudu, siis mille arvelt tavaline Eesti pere peaks pensioniks raha kõrvale panema? Inimesed on viimastel aastatel küll kordades rohkem säästma hakanud, kuid peamiselt tegelevad majapidamised lühiajalise säästmise ehk puhvrite loomisega. Üks võimalus pensionisüsteemi lisaraha leida on tööandja jõulisem kaasamine – siis peaks sarnaselt lähiriikidega olema ka Eestis normiks, et koos töölepinguga lepitakse kokku töötaja pensionimaksete suurus.

Kindlasti mahub olemasolevate sammaste kõrvale veel lahendusi, kuidas inimesed saaksid turvaliselt raha säästa, et vanaduspõlveski oleks, millest elada. Näiteks ei tasu kõrvale jätta mõtet riikliku pensionifondi turuletulekust – konkureerides samadel alustel finantsasutustega, pakuks see kindlasti investoritele alternatiivi. Kui selle abil suudaksime veel paar miljardit pensionivaradesse suunata, siis oleks idee viljakas.

Riik on pensionisüsteemis teinud iga natukese aja järel väikesi parandusi, mis oma mõjult lõpptulemusele on jäänud pigem kosmeetiliseks. Mure on selles, et nende paranduste mõju üldpildile on liiga väike, et meie põlvkonna pensionipõlve helgemaks muuta. Kuna lõhe oodatava pensioni ja tegelikkuse vahel on suur, tuleks kiiremas korras algatada diskussioon, kust leida täiendavaid vahendeid pensionivarade kasvatamiseks. Avaliku arutelu käigus saame analüüsida erinevaid meetmeid, mida riik, teenusepakkujad, tööandjad ja inimesed ise saaksid pensionivarade kogumisel rakendada.