Postimehe sporditoimetuse juhataja Peep Pahv.

FOTO: Peeter Langovits

Londoni olümpia tulemustes pettunud Austria spordiminister teatas mõned päevad tagasi, et olümpiaturism tuleb ära lõpetada. Sarnast avaldust oli kuulda ka Soomest. Olümpiamängude kesine medalisaak on häirinud ka teisi ebaõnnestunult esinenud riikide spordijuhte. Eesti Olümpiakomitee president Mart Siimann tunnistas pärast Heiki Nabi medalivõitu, et see on kõigile suur kergendus, ning lisas, et tal olid mõttes juba valmis sõnad, mida öelda ajakirjanikele siis, kui Eesti peaks jääma sootuks medalita.



Meie president Toomas Hendrik Ilves eksis, kui teatas olümpia eel, et medalite võitmine pole oluline ja maailma tähtsaimal spordipeol saadud autasud ei muuda meid paremaks ja edukamaks riigiks. Loomulikult muudavad – medalita jäämine oleks tähendanud katastroofi. See oleks näidanud, et Eesti spordis on asjad mädad, ning saamata oleks jäänud hulga positiivseid emotsioone. Need aga tõstavad inimeste enesetunnet, liidavad rahva ühtseks ja näitavad meid maailmale positiivsest küljest. Lisaks kõigele muutuvad olümpiasangarid laste jaoks iidoliteks ja innustavad tõsiselt harjutama. Trennis käivast tervisest pakatavast lapsest on tulevikus riigile kindlasti rohkem kasu kui niisama kaubanduskeskustes hängivatest eakaaslastest, kellele käib üle jõu isegi ühe kätekõverduse tegemine.

Seega on olümpiamängudelt võidetud medalid väga olulised. Ja aeg oleks unustada jutud, et medaleid loevad vaid totalitaarsed riigid ja demokraatlikus ühiskonnas pole võimalik spordis tulemust nõuda. Londonis viibides oli selgelt näha, kui oluline oli seal iga sportlase võidetud medal – kõik ajalehed ja telekanalid lugesid iga päev medaleid, brittide üldine joovastus kippus aga ületama igasuguseid piire. Londoni olümpia vägeva medalisaagi tuules purjetab nende sport veel aastaid, ja olgem ausad – lähitulevikus Suurbritanniale mõeldes tulevadki esimesena meelde olümpiamängud ja nende sportlaste suurepärased esitused. Suurbritannia-sugune riik lihtsalt ei saa endale lubada halba spordisüsteemi, mis ei toodaks neile üha uusi kangelasi.

Peaminister Andrus Ansipi arvates ei näita medalid riigi spordisüsteemi tugevust, vaid on üksikute inimeste või perekondade jäägitu pühendumise tulemus. Praegust Eesti sporti vaadates on tal ilmselt õigus, kuid kas on siis õige jätta Eesti maine kujundamine ja emotsioonide tekitamine nende heas mõttes hullude õlule? Ei, see peaks olema ikkagi riigi ülesanne. Oleks viimane aeg sellest aru saada ja muust maailmast eeskuju võtta.