Abdul Turay: Eestlaste kaks suguharu

Abdul Turay Foto: Pm

Väliseestlased ja välis-päriseestlased. Kolumnist Abdul Turay kirjutab eestlastest Suurbritannias, nii neist, kes saabusid sinna pärast teist maailmasõda, kui ka neist, kes ELiga liitumise järel. Mõlemad grupid tunnevad, et teine pole piisavalt kannatanud, et end eestlaseks nimetada.

Mõne aasta eest külastasin koos abikaasaga mõisa keset Inglismaad, kus on viimasel kolmekümnel aastal peetud augustis Briti eesti kogukonna rahvapidu. Ma ootasin, et näen eesti kultuuri kõrghetki. Laul, tants, eesti käsitöö ja eesti toit, kõik muu, mis vähegi pähe tuleb. Aga sinna jõudes leidsin eest kaks sõjajalale sattunud suguharu.

Väliseestlased usuvad, et nad on näinud üle kuuekümne aasta vaeva eesti kultuuri säilitamise ja propageerimise nimel mitte ainult Suurbritannias, vaid veel neljal maal, kus leidub väliseestlaste suuremaid kogukondi: Rootsi, USA, Kanada ja Austraalia.

Vaat, mida nad arvavad uutest Eesti immigrantidest Suurbritannias. «Me ei segune nendega üldse, isegi ei mõista neid. See on nagu apartheid,» sõnas üks uustulnukas, kes soovis anonüümsust.
Eestlaste lugu Suurbritannias on huvipakkuv nii selle poolest, et näitab, kuidas arenevad kogukonnad, kui ka selle poolest, et see peegeldab Eestit ennast. See näitab, et mõned arvamused tänapäeva Eesti kohta ei vasta tõele.

Eestlased jõudsid Suurbritanniasse teise maailmasõja järel põgenikena. Nemad ja nende järglased on iga aasta eri kohtades kokku saanud ning pidanud lastelaagrit ja rahvapidu.
Briti eestlastel on alati olnud kesised suhted. Neid polnud lihtsalt seal nii palju kui ülejäänud neljas riigis ja enamik isegi ei kavatsenud Suurbritanniasse pikemalt pidama jääda.

«Toona, neljakümnendatel, soovisid kõik minna Kanadasse ja USAsse. Siia jäid ainult need, kes ei saanud Suurbritanniast ära minna,» ütles mulle üks väliseestlane.

Briti eestlased usuvad, et nad on kannatanud suuremate raskuste käes kui nende rahvuskaaslased ülejäänud neljas riigis. 1940. aastate Suurbritannia sarnanes mõnevõrra 1990. aastate alguse Eestiga, aga oli veel hullem.

Briti linnu oli sõja ajal pommitatud, sajad tuhanded inimesed elasid kannatada saanud hoonetes või kokkuklopsitud ubrikutes ilma vee, elektri või isegi akendeta ning toiduaineid jagati talongide alusel kuni 1951. aastani.

Eesti põgenikud seisid teistest tunduvalt madalamal. Olid nad ju välismaalased, kes olid jõudnud siia riiki maalt, millest keegi polnud midagi kuulnud – sama hästi võisid nad olla sakslased või venelased.

«Ma kasvasin üles ühes Walesi põgenikelaagris. Elu oli raske. Ma kohtasin lapsena diskrimineerimist, nii et oma tööelus olen alati pooldanud õiglust ja inimõigusi,» rääkis mulle väliseestlane John Twitchin, kes õppis Oxfordis ja töötas hiljem BBCs produtsendina.

Kui esialgsete sisserändajate teine põlvkond oli juba liiga vana, et minna lastelaagrisse, moodustasid nad ühingu Tulevik, mis peab suvelaagreid kolmandale ja neljandale põlvkonnale.

Pool sajandit isoleerituna elanud kogukonnas on tekkinud oma traditsioonid. Nad müüvad 1950.–1960. aastate laagrite mälestusesemeid. Nad on isegi avaldanud alates 1947. aastast kuukirja Eesti Hääl.

Uustulnukad hakkasid Suur­britanniasse ilmuma alates 2004. aastast, mil Eesti ühines Euroopa Liiduga. Erinevalt esimesest põlvkonnast nägid nemad Suurbritannias võimaluste maad. Nad hakkasid otsekohe juuri alla ajama, maju ostma, lapsi sünnitama.

Mõlemad rühmad tunnevad tugevat sidet Eestiga. Üks väliseestlane rääkis mulle tugeva põhjainglise aktsendiga, millised tunded teda valdasid, kui ta neljakümnendates eluaastates külastas esimest korda Eestit: «Oled üles kasvanud keelt kõneldes, millest pole mitte mingit tulu, ja siis järsku oled kohas, kus saad seda tegelikult kasutada – see oli imetore.»

Uustulnukad on üritanud kindlustada, et nende lapsed ei kaota sidet kodumaaga. Eesti koolis on terve rühm õpetajaid, kes harib lapsi eesti keele, muusika ja kunsti vallas.

Miks siis on tekkinud konflikt? Lausa apartheid? Kui jätta kõrvale asjaolu, et kultuurid on erinevad, nagu ma eespool mainisin, tunnevad mõlemad suguharud, et teine ei ole piisavalt kannatanud, et nimetada ennast eestlasteks.

Väliseestlaste meelest on nad hoidnud tõelist eesti kultuuri alal diskrimineerimisest ja vaesusest hoolimata, aidanud üles ehitada oma uut kodumaad, mistõttu nad põlgavad uusi eestlasi, kes nende meelest lihtsalt võtavad kõike seda, mida nemad on Suurbritannias üles ehitanud.

Uustulnukad tunnevad, et nad on kannatanud Nõukogude okupatsiooni all, samal ajal kui väliseestlased elasid head elu välismaal.

Kummad on siis tõelised eestlased? Konflikti keskmes seisab kontroll seniste organisatsioonide üle. Noorem, suurem ja dünaamilisem hiljutiste sisserändajate kogukond on võitmas, võttes süstemaatiliselt üle kõiki eesti kogukondade tähtsamaid tõmbekeskusi.

Olulisim nende seas on Eesti Maja Londoni trendikas Notting Hilli piirkonnas. «See langes mõne aja eest sissetungijate kätte,» sõnas üks väliseestlane virila muigega.

Ma võin seda kinnitada. Alles viie aasta eest tähendasid «eesti keele tunnid Eesti Majas» eesti keele õpetamist kohalikele, see tähendab brittidele. Praegu tähendavad need eesti keele õpetamist eesti lastele. Selle Inglismaal asuva kooli veebilehel pole isegi ingliskeelset versiooni.

Teine tähtis koht on Catthor­pe’i mõis, kus peetakse iga-aastast rahvapidu ja suvelaagreid. Sidemete tõttu Eestiga oli mul valus teada, et väliseestlased vaid rendivad seda mõisa – tegelikult kuulub see läti kogukonnale.

Läti kogukond Suurbritannias pani jõu kokku ja ostis mõisa oma rahvuskaaslaste vanadekoduks. Samuti on nad teinud sellest luksusliku abiellumis­tseremooniate pidamise paiga. Väliseestlased lihtsalt pole nii edukad ega organiseerunud.

Nüüd kogunevad sinna ka uustulnukad, saadavad oma lapsi suvelaagrisse. Mõned peavad seda leppimiseks, teised aga ülevõtmiseks.
Millised on need valed arvamused, mida ma artikli algul mainisin? See aitab meil teise nurga alt näha Eesti eestlaste ja venekeelse elanikkonna konflikti. See ei ole vältimatu, seda on tinginud olud. Piisava aja ja distantsi korral võiksid isegi samad inimesed üksteisega konflikti sattuda.

Eestlased ei ole selles osas sugugi ainulaadsed: samasuguseid konflikte ja meelehärmi leiab sisserändajate esimese põlvkonna ja hilisemate tulnukate vahel sisuliselt kõigis Suurbritannia rahvusrühmades, ka mu enda omas.

Teiseks näitab Catthorpe’i mõis – kui seda peaks olema vaja näidata –, et eestlaste loomuses pole midagi sellist, mis oleks andnud neile loomupäraselt viimasel kahekümnel aastal eeliseid lõunanaabrite ees. Kui Eesti ongi majanduslikult Lätist ja Leedust edukam, siis peame uurima välistegureid.

Ent ma soovin lõpetada positiivse ennustusega: kümmekonna aasta pärast on kaks kogukonda liitunud. Väliseestlaste lapsed käivad ju samas laagris uustulnukate lastega või isegi lausa Eestis endas. Ja muide, selleaastane rahvapidu mõisas toimub 18. augustil.