Kui Rootsi reklaamifirma korraldas tänavu juulis – ütleme ausalt – suhteliselt kahtlase väärtusega aktsiooni, mille käigus Valgevene kohal lennanud väikelennukist visati alla sadu mängukarusid, oleks see võinud jäädagi lihtsalt PR-trikiks. Kui mitte poleks järgnenud Valgevene võimude hüsteerilist reaktsiooni sündmusele, mida nüüdseks on juba mõtet võrrelda Mathias Rusti kuulsa maandumisega Moskva südames.
Kõigepealt, miks ma nimetan seda Valgevene demokraatia toetuseks korraldatud üritust kahtlaseks? Eks guerrilla-turundus ja muu seesugune võib ju iseendast põnev olla, kuid mõelgem korraks end ka ükskõik millise riigi õhukaitse rolli. Kui tundmatu väikelennuk ilmub näiteks Washington DC või Londoni lähedasse õhuruumi ja asub seal ükskõik mida alla loopima, olen päris kindel, et reaktsioon sellisele tegevusele saab olema väga ühene.
Kui see väljendub õhusõiduki maanduma sundimises, on tegu pigem leebe suhtumisega. Kui lennukist jääb järele ainult pahvakas musta suitsu taevas, on reaktsioon karm, kuid kindlasti mitte õigustamatu. Eestiski on kinnitatud dokumente, mis näevad ette käitumisjuhised nn renegaatlennuki suhtes.
Kui Valgevene jõuametkonnad oleksid lasknud kahtlase lennuki tema aktsiooni haripunktil lihtsalt õhus puruks, oleks see kaasa toonud ilmselt lääneriikide proteste, ent sisuliselt olnuks neil päris vähe argumente midagi ette heita.
Kuid tagantjärele, kui oli juba selgunud, et maapinnale jõudsid tõesti demokraatia siltidega mängukarud, mitte pommid ega antraks, oleks iga mõistlik inimene ehk korraks muianud ja oma hariliku tegevusega jätkanud.
Mitte sündmust algul varjata üritanud, asunud seda kajastanud ajakirjanikke taga kiusama ja trellide taha panema ning lõpuks diplomaatilise skandaalini välja jõudnud, nagu see toimus Valgevene diktaatori puhul.
Nüüd on asi jõudnud selleni, et Rootsi ja Valgevene on suhted katkestanud ning asi jõudis juba euroliidu-Valgevene suhete seisu arutamiseni ELi välisministrite tasandil. Vaevalt et siin midagi ekstraordinaarset saab ette võtta. ELi ja Valgevene suhted käivad mõõnade ja väikeste tõusudega juba pikemat aega.
Võimalik, et Lukašenka kasutab sündmust ära lihtsalt järjekordse läänevastase kampaania õhutamiseks ning näitena, kuidas halvad jõud NATO ja ELi riikides korraldavad Valgevene rahva vastast õõnestustegevust.
Tegelikult on suurema osa sellest «skandaalist» korraldanud Minski võimud ise. Lennuk ja mängukarud olid eraldi võttes pigem kurioosum. Valgevene reageeringu ebaadekvaatsus on aga see, mis suhteliselt olematust juhtumist tegi rahvusvahelise poliitika sündmuse.