Ligi kuus aastat tagasi oktoobri alguses seisin ühel jahedal varahommikul Audentese spordikooli kõrval parkimisplatsil, ärevus hinges. «Tere, mina olen Heiki,» surus ühtäkki mulle oma käe pihku nädalapäevad tagasi Hiinas peetud MMil poolraskekaalus kuldmedali võitnud kreeka-rooma maadleja Heiki Nabi.
See oli mu kolmas tööpäev Postimehe sporditoimetuses ja esimene suurem ülesanne oli sõita koos Nabi ja tema treeneri Henn Põllustega Hiiumaale, värske maailmameistri kodukanti. Oma loo kirjutasin valmis Nabi väikevenna toas ning seejärel nautisin koos Nabi perega tema ema Ene Leigri kullavõidu tähistamiseks valmistatud maitsvat vahukooretorti.
Nüüd, kuus aastat hiljem oli ärevus taas suur, kui Nabi mulle oma käe pihku pistis, sest ta oli äsja võitnud Londoni olümpial raskekaalus hõbemedali. Aega läks, aga tuli lõpuks ära!
Toona Hiiumaal Suuremõisa spordihoones peetud vastuvõtul pani Nabi fännidele südamele, et talle ei hakataks järgmistel tiitlivõistlustel medalit juba enne matše kaela riputama. «Räägime järgmistest tiitlitest alles siis, kui need mul käes on,» toonitas ta.
On aga paratamatu, et kui tuled 21-aastaselt Eestis suurte traditsioonidega spordialal maailmameistriks, oodatakse ka järgmistelt võistlustelt tipptulemusi. «Kui MM-kulla võitsin, ei osanud ma selle survega kuidagi toime tulla,» tunnistas Nabi nüüd, pärast Londonis hõbemedali võitmist.
Seda järgmist medalit tuli oodata nii kaua, et paljud MM-tiitli järel Nabist vaimustunud ja talle kaasa elama hakanud «fännid» andsid alla ega uskunud, et temast enam asja saab. Algselt legendaarse Kristjan Palusalu mantlipärijaks peetud sportlast nimetati üheööliblikaks, meheks, kes korra suutis üllatada ja kulla võita, aga ei midagi enamat. Ka Nabi ise tunnistas, et see mõte püsis aastaid kukla taga – kas tõesti toonane MMi kuld jääbki karjääri ainsaks tiitlivõistluste medaliks?
Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas tunduma, et Nabi on nagu tavaline Eesti sportlane, kes enne võistlust räägib, et on parimas vormis ja läheb kõrget kohta püüdma, pärast aga ei oska selgitada, miks võistlus aia taha läks. Irvhammaste jaoks valasid õli tulle Nabi mitmel korral võistluste järel lausutud sõnad, et kaotuses olid süüdi erapoolikud kohtunikud. Lisaks veel järjestikused vigastused ja terviseprobleemid. Kas ühel mehel tõepoolest saab niivõrd palju ebaõnne olla?
Saab, muidugi saab. Aga nagu Nabi on aastaid öelnud – ükskord tuleb ka tema aeg ja õnn pöördub. Mis seal salata, õnnel oli pöördumiseks hea ajastus ja Nabil vedas olümpial loosiga – korduvalt vedas. Kuid see pole üldse peamine.
On teada-tuntud ütlus, et õnn soosib tugevaid. Vahepealsetel ebaõnne aastatel jäi tal vaimukindlusest puudu, aga olümpiale tuli Nabi muutunud mehena, psühholoogiliselt tugevamana ja enesekindlamana kui eales varem. Iseennast tundma õppinud ja möödunut rohkem analüüsiv Nabi oskas õigel hetkel ebavajalikud mõtted peast tõrjuda ja keskenduda vaid käimasolevale matšile.
«Kui nüüd tagantjärele mõtlen, siis olin häälestatud ikkagi nii, et saaksin selle tulemuse. See on seotud ka enesetunde lugemisega – kui on probleemid, siis on vaja neist välja tulla ja olla edukas, see on kõik üks protsess,» lausus Nabi päev pärast olümpiahõbeda võitmist.
Enne järgmisi võistlusi medalit kaela riputama ei hakka, aga loodan, et Nabi õnn on nüüd lõplikult pöördunud.