Iga skandaal on eripärane ja sestap ühtset retsepti poliitikutele neis käitumiseks pole. Siiski õnnestub osal tänu paindlikkusele läbida need suhteliselt valutult. Paljusid jäävad aga mainehoobid painama pikaks ajaks.
Ivo Rull: maine kui paine
10. august 2012, 16:13
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõige sagedamini põhjustab skandaali poliitiku ebaeetiline tegu. Sellistel juhtumitel võib piisata oma vigade tunnistamisest ja vabanduse pakkumisest – nagu tegi peaminister Mart Laar pumppüssi-skandaalis. Aga kui kunagine politseijuht Robert Antropov pärast vanemate sõidutamist ametiautoga visalt keeldus vabandamast, sundis avalikkuse surve ta ikkagi ameti maha panema.
Poliitilise vastutuse küsimus jätab alati tõlgendamisruumi. Mõned ministrid on pidanud ise taanduma, et hiljem saaks edasi minna (Signe Kivi, Tiit Tammsaar, Maret Maripuu). Mõni minister on kiirelt tagasi astunud omaenda hooletuse (Margus Hanson) või tõekspidamiste (Jaak Jõerüüt) tõttu. Kristen Michal on öelnud, et jätkab kuni võimaliku süüdistuse esitamiseni.
Omaette võib esile tuua eriti külma närviga poliitikud. Nemad end meediakärast heidutada ei lase, sest juriidiliselt on kõik korrektne. Meenutagem Siim Kallast 10 miljoni dollari skandaalis ja Edgar Savisaart idaraha-skandaalis. Sellise käitumisjoone valinud lahkuvad poliitikast ühes jõustunud kohtuotsusega, nagu seda tegi Villu Reiljan. Aga on ka täiesti tuima panevaid mehi nagu Kalev Kallo, kes purupurjus olles tehtud ahelavarii järel ikkagi veel poliitikuna tegutseb.
Mõned poliitikud on otsustanud meediaga sõtta minna. Näiteks Illar Hallaste seksiskandaalis, Savisaar enamikus oma skandaalides ja Vilja Laanaru-Savisaar-Toomast nn rongaema-skandaalis. Tagajärjed on persooniti erinevad, alates meedia täielikust unustusest kuni sõbralike lepitusaktsioonideni.
Omaette teema on skandaali keskmesse sattunud persooni maine mõju tema erakonna kuvandile. Siin saab tõdeda, et mainekapital on olemuselt paradoksaalne. Reiljani altkäemaksuskandaal viis ka Rahvaliidu maine põrmu. Michali skandaali ajal Reformierakonna toetus tõuseb. Idaraha-skandaali järel on Keskerakonna maine langustrendis.
Ent sotside peasekretäri poolt ajakirjanikust toetajaliikme värbamise ilmsikstulek pole isegi õiget skandaali tekitanud. Erakondade reitingul on teatud sarnasus aktsiate väärtusega börsil. Nii poliitikas kui börsil esineb tehet 1 + 1 = 2 harva. Enamasti on vastus vahemikus 0,5–4 või midagi säärast.
Skandaali sattunud poliitikud peaksid iga juhtumi puhul arvestama selle seost nii isikliku kui ka oma erakonna senise kuvandiga. Avalikkus kaldub pigem mõistvalt suhtuma munitsipaalvõimuri sahkerdamistesse kui pastori abielurikkumisse. Kui Michal poleks praegu justiitsminister, suhtuks meedia ja avalikkus temale heidetud kahtlustustesse poole leebemalt.
Teiseks ei langeta väga suur osa valijaist oma otsust mitte vaevanõudva mõttetöö, vaid oma elukogemuse põhiselt. Ja nad saavad väga kurjaks, kui keegi väljavalitutest on ületanud ametiauto bensiinilimiiti või kasutanud kuluhüvitist pitsa ostmiseks. Samas miljonitega seotud juhtumid nii vahetult ei puuduta, sest enamikul pole selliste summadega isiklikku suhet.
Lõpuks tuleb arvestada, kas poliitik on oma senises karjääris juba jõudnud n-ö mainelisele Olümposele või mitte. Esimesel juhul on prominent teatud skandaalide suhtes immuunne, teisel juhul aga kergesti nakatuv. Kui Savisaarele tõi Venemaalt raha küsimine Lasnamäelt hääli juurde, siis Michalil pole mingit šanssi teha praegusest skandaalist isiklikku häältepüügi magnetit.
Jagades poliitilised skandaalid jämedalt kahte lehte – paindlikult lahendatud ja painama jäävad –, liigitan Michali juhtumi viimasesse leeri.