«Maailm, see pöörleb me ümber nüüd kuumal suvepäeval, pilke, mis saatmas on mind, tajun taas kuumal suvepäeval. Tule nüüd ehk sulab minus jää, soovin, et see suvi meile jääks.»
Nils Niitra: suvi ei vabasta mõtlemisest
9. august 2012, 09:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juba juunis hakkasid meie raadiojaamad mängima suvelaule, mida iseloomustab tavaliselt jutt kuumast suvepäikesest, soojadest merelainetest ja kahest inimesest, kes selle külluse käes püherdavad. Kohe-kohe tuleb suur suvi, päike lajatab panniga korraliku obaduse mööda pead ja mõistus muutub täiesti üleliigseks!
Enamik sellistest lauludest mõjuks sügisel või talvel nii naiivsena, et oleks lihtsalt piinlik kuulata. Suvel programmeerib eestlane end aga suvelainele ja siis on lubatud paljugi, mida talvel ei tehta. Nii näiteks ületavad eestlased suvel kiirust rohkem kui talvel, sest teed on head, on ju suvi ja üldse! Ka roolijoodikuid jääb politseile rohkem vahele.
Ülemöödunud rekordpalaval suvel hakkasid inimesed aga uppuma. Tunamullu juulis uppus 35 inimest, läinud aasta samal ajal 14 ja tänavu vaid kümme. Mõelda vaid – kui ka tänavu juulis oleks pidevalt olnud 30 kraadi, kaotanuksime tervelt veerandsada inimest rohkem ja jätnuksime hulga vanemaid ilma lastest ning lapsed vanemaist!
Ülemöödunud nädala erandlikult palavate ilmadega hakkas niinimetatud suvesurmade hulk taas kiiresti kasvama, ent õnneks läks kiiresti jahedamaks. Lisaks uppumistele toovad kuumad ilmad esile paljude vanemaealiste inimeste tervise nõrgad kohad – kindlasti on neilgi tänavu kergem suvi.
Paarikümne aasta eest kuulus suure osa eestlaste suverepertuaari pigem töö tegemine, olgu see siis rohimine, remont või heinategu. Nüüd tegeldakse puhkamisega nagu mingi asjaga iseeneses. Aru ma ei saa, miks seda tegevust peavad saatma aju pehmenemine või lausa fataalsed tagajärjed.
Tänavuse suvega võime olla siiski enam-vähem rahul, sest mõnigi jätkab meie seltsis ka sügisel. Aga keegi ei tea, mis juhtub järgmisel aastal. Mida ikkagi teha, et vältida tulevikus eestlase sesoonsest meelelaadist tingitud surmasid? Paneme teede äärde veel rohkem politseinikke ja keelame purjuspäi ujumise? Nämmutame raadios igal suvel kurtidele kõrvadele ühte ja sama moraalijuttu ning laseme vahele aju pesevaid suvelaulukesi?
Soovitan kliimasse kui meie rahvuslikku eripärasse pigem rahulikumalt suhtuda. Kui me suudame vältida sügisdepressioone, nautida talve ning mitte minna suvel peast ogaraks, on pool võitu juba käes.
Liiga sõltuvaks peame me end välisest ehk ilmast, võibolla peaksime usaldama rohkem iseennast ja seda kasutamata energiavaru, mis peitub meie sees. Ehk pääseb siis kõige palavamalgi suvel valitsema mõistus, mis inimesele antud!