Kas me endale selliseid arusaamu tahtsimegi, küsib Rein Taagepera, osutades, et Eesti lastekirjanduses on miskipärast palju ühe lapsega peresid. Kirjandus ja meedia loovad rollimudeleid, millel on mõju inimeste käitumisele.
Rein Taagepera: ainsa lapse leiutajad
9. august 2012, 08:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ühelapsepere leiutajate vanaisaks oli Oskar Luts. Arno on ainus laps. Toots on ainus laps. Ainult Teelel on ka tüütu õenääps. Teelel-Tootsil omakorda paistab olevat vaid üks laps.
Armastust on terve suve osa, ent sügisel saak nigel. Sügis ise jõuab kohale juba sellises vanuses, kus minul oli alles südasuvi. Kui Teele õde pole olukorda päästnud, siis on Teele ja Joosepi vanemail nelja peale üksainus lapselaps. Selles Lutsu leiutatud ühiskonnas oleks eestlasi praeguseks veerand miljonit.
Sõnu õde ja vend tuleb «Kevades» otsida tikutulega. Einoh, ühelapseperesid esines ka Lutsu ajal, aga pea terve koolitäie ainsaid lapsi ta leiutas küll. Ta ei kirjeldanud toonast tegelikkust, vaid leiutas uue normi, mis siiamaani kannab viljatust. Ent kuigi saja aasta eest kahanes laste arv peredes järsult, püsis see ikkagi keskmiselt kahe ja poole ligidal. Sellepärast ongi meid ikka veel miljoni kandis.
Tegelikkust peegeldas paremini Tammsaare. Indrekul on õdesid-vendi kuhjaga. Sugupõlv hiljem on tal Kariniga kolm last, üks neist varakult surnud. See väljendab ilusasti statistilist kaht ja poolt last: tihti on vaja kolme last selleks, et kaks täisikka jõuaksid, et omakorda lapsi saada.
Egas kirjanikud peagi tegelikkust peegeldama. Võib luua ka eredalt ebatavalisi kujusid – nii nagu Gailiti Nipernaadi. Tema elustiilist võime unistada, kuid ega me võta seda tegelikkuse pähe. (Muide, oli Nipernaadilgi mitu last, ehkki ta vähemalt suviti neist välja ei teinud.)
Nipernaadi naljalt rollimudeliks ei kujune. Seda võimalust on rohkem sellistel kujudel, kes asuvad peaaegu tegelikkuses, seda ainult kergelt painutades. Lindgreni Annika ja Tommy võivad mõjuda tüüpiliselt, Pipi seevastu on selgesti kuskilt teiselt saarelt.
Kui meie kolm last 1960-ndail kasvasid, olid meil kodus Tallinnas ja Helsingis välja antud aabitsad. Mõlemal oli kaane siseküljel pilt kodusest pereelust. Tallinna aabitsas oli ema, isa, poiss ja tüdruk, Helsingi omas aga neli last, kõigi voodid samas toas. Sellist paljulapselist rollimudelit importisid tollal Eestisse ainult Bullerby lapsed.
Neid varjutas Pille-Riin. Pille-Riin on tüdruk, viieaastane. Tal on isa ja ema. Tal on mõndagi muud. Ent õde-venda tal pole ega vist tule kah enam, kui nelja aasta jooksul pole veel tulnud.
Pille-Riini jaoks leiutatud ühiskonnas oleks eestlasi praeguseks pool miljonit. Kui meid on ikka veel miljon, siis on igaühel meist keskmiselt olnud peaaegu üks õde ja üks vend – meie endiga kokku selgesti rohkem kui kaks.
Kas teeb vahet, kuidas lapsed tavaperekonda kujutlevad? Mind kiusas kuus aastat vanem vend omajagu ja siis unistasin, et tuleks ometi veel üks vend. Et küll me siis koos suudaksime vastu panna suurele vennale. Kui ma ise kuueaastaseks sain, siis järeldasin, et ega vist kolmandat last tule. Kas oleks vahet teinud, kui oleksin emale rääkinud soovist saada venda? Vaevalt küll.
Aga kui mu vanemad oleksid kõhelnud, võinuks minu jutt siiski osutuda kaalukeeleks.
Ja kas teeb vahet, kuidas Lutsu aja lapsed täiskasvanuks saades tavaperekonda kujutlevad?
Minu põlvkonna haritlane rääkis hiljuti, et kui ta jäi kolmandat korda rasedaks, siis sõimas ema ta läbi. Et mis ta õige mõtleb? Haritud peres ei tohi olla rohkem kui kaks last! Kust tulevad säärased rahvamõrvlikud võltsnormid? Vanaema surve kiuste kasvatas too pere üles veel neljandagi lapse, aga kui paljudel on nii palju meelekindlust?
On palju muidki mõjureid, kuid rollimudelid kirjanduses ja meedias avaldavad omajagu mõju.
Viimased edukad ühelapsepere leiutajad leiame Leiutajatekülas (nii nagu nendib ka Mihkel Mutt, PM 30.07). Seal on vendade-õdede puudumine leiutatud isegi koerte ja kasside jaoks, kel teatavasti on arvukad pesakonnad. Ei tea, kas vanemad uputasid Lotte ja Bruno pesakonnakaaslased juba varakult, kuna moodsas koera- või kassiperes ei tohi olla rohkem kui üks järglane?
Miks siis nii mitmed kirjanikud on keeldunud oma lastest tegelastele õdesid-vendi lubamast?
Isegi mõned sellised kirjanikud, kel endil on olnud mõistlik hulk lapsi. Vaevalt keegi neist propageeris vähelapselisust ideoloogilisel alusel. Rohkem on ehk mängus lihtsus. Ainsale lapsele võib juurde mõelda mängukaaslasi teistest peredest ja need jälle unustada, kui vaim liigub mujale. Aga kui peategelasele on juurde mõeldud hoopis vennad-õed, siis peab kirjanik nendega tegelema ka edaspidi. Tüütus missugune.
Ja kohustust õdesid-vendi välja mõelda pole. Mis sest, et jätkusuutlikus ühiskonnas on igal lapsel keskmiselt üks õde ja üks vend. Kunst kunsti pärast on kaitstav tees. Ühiskonnad, kus kirjanikule esitatakse riiklikke või sotsiaalseid tellimusi, on kahtlasel teel. Aga rahvast võib teadvustada normidest, mida meisse teadmatult on süstitud. Alles siis saame hakata nende üle järele mõtlema: kas me endale selliseid arusaamu tahtsimegi?
Kirjanikele ja meediakujundajaile ütlen vaid järgmist. Te olete võimsad. Olete võimsad elu tahkudes, kus te ehk seda pole aimanudki. Sellel, kuidas teie kirjutate laste jaoks või laste kohta, on tagajärgi.