Jaan Sootak: õigussüsteem tuleb vaimuhaigetega toime

Jaan Sootak Foto: SCANPIX

Eesti karistusõigus on kaugel mustvalgest skeemist diagnoos-sundravi. Sobivaid variante on igale juhtumile, kohtupsühhiaater ja jurist peavad koostöös parima leidma, kirjutab Tartu Ülikooli karistusõiguse professor Jaan Sootak.

Breiviki kaasus on toonud huviorbiiti süüdivuse-süüdimatuse küsimuse, ka selle õigusliku külje (kas või EPL 25.04 ja PM 31.07, aga ka juba varem: EPL 14.05). Probleem ise on tuntud juba ammu ja seisneb puhtpraktilises vaatepunktis küsimusel, kuidas kohelda vaimse häirega inimest, kes oma vaimupuude tõttu ei suuda normikohaselt käituda, aga ka diskussioonis selle üle, kas süüdivuse küsimuse peab lahendama arst või jurist.

Erinevates riikides on palju erinevaid lahendusi. Nii on Eesti õigusel soovitatud üle võtta Rootsi ja Soome mudel ning leitud, et me oleme liialt kinni Saksamaa mustvalges lähenemises (PM 31.07).
Tegelikult on asi keerulisem ning ei ole meie süsteem ühtigi mustvalge ega ka Saksamaalt kopeeritud.

Põhilise erinevusena Saksamaaga võrreldes tuleb rõhutada sealse juristi märksa suuremat otsustusruumi. Ma ei kujuta näiteks ette, et seal hakkab arst midagi arvama isiku võime kohta saada aru oma teo keelatusest ja selle arusaama järgi käitumisest. Ammugi ei avalda Saksamaal arst arvamust sundravi kohaldamise kohta, mida meie ekspertiisipraktika paraku näitab.

Rootsi karistusõigus ei tunne süüdimatuse mõistet. Sellel lähenemisel on oma ajaloolised põhjused ja – veidi küll liialdades – see annab ka tänapäeval tunda hoiakus, et kuritegu ehk normist tõsiselt hälbiv käitumine on patoloogia. Kui patoloogia, siis tuleb ka ravida. Õnneks on Rootsis mitme aastakümne taha vajunud need ajad, kus kurjategijat tõepoolest raviti.

Aga vaade on Skandinaavia maades mõneti ikka alles ja ehk võib seda nimetada ka psühholoogiliseks kaitseks – kui inimene teeb midagi väga jubedat, siis ei saa see olla normaalne, tal peab midagi viga olema.

Sotsiaalselt hälbiva käitumise üha laienevat ülekandmist psühhiaatria, seega ka kohtupsühhiaatria ja juura valdkonda täheldatakse tegelikult ka mujal, näiteks Suurbritannias (EPL 14.05). Niisugune lähenemine näib mõjutavat ka Breiviki asja lahendamist. Ma ei näe põhjust siit midagi Eesti jaoks üle võtta.

Soome kohtupsühhiaatriline laudkond (PM 31.07) on kindlasti konkreetse juhtumi meditsiiniliseks käsitlemiseks mõjus vahend. Ent kuidas haakuks see tõendamisstandardiga Eestis?

Kuni ekspertiis on tõend, ei saa keegi peale kohtu seda kontrollida – nagu kohus peab hindama igat tõendit eraldi ja neid kõiki ka kogumis. Ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Iura novit curia (kohus tunneb õigust): kohus peab lahendama õiguslikud küsimused, ei keegi teine.

Milles on meie süsteemi eelis? Paindlikkus, kaasuspõhine lähenemine. Tõsi, inimene saab olla kas süüdiv või süüdimatu; ei saa olla natuke süüdiv, nagu ei saa olla natuke rase.

Meil on alates 2002. aasta karistusseadustiku jõustumisest olemas ka piiratud süüdivuse mõiste, kuid ka piiratult süüdiv isik on süüdiv. Tegemist on näiteks debiilikuga, kes teeb küll vahet heal ja kurjal ja suudab selle teadmise järgi ka käituda, kuid tal on oma vaimupuude tõttu seda nn tavainimesega võrreldes raskem teha. Sellepärast karistataksegi teda kergemalt.

Öeldu ei tähenda aga seda, et tõsisema psühhoosi korral (olgu see kas või skisofreenia) kuulutataks Eesti õiguspraktikas isik kohe süüdimatuks.

Esiteks on süüdimatus kahetasandiline mõiste: kõigepealt diagnoositakse psühhoos ja seejärel annab kohus sellele õigusliku hinnangu – kas isik oli võimeline aru saama oma teo keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele juhtima.

Alles eitava vastuse korral nendib kohus süüdimatust. On aga vastus jaatav, tunnistab kohus meie skisofreeniku süüdi ja ta saab kätte oma karistuse.

Teiseks on täiesti võimalik, et skisofreenik paneb toime mitu kuritegu, millest näiteks üks on tema luuluga seotud ja milles ta tunnistatakse süüdimatuks. Teine tegu ei ole luulust põhjustatud, järelikult on ta selle toime pannud süüdivana ja selles kuriteos tunnistatakse ta ka süüdi. Mõistagi ei saa teda üheaegselt karistada ja ravida, mistõttu karistuse kandmine järgneb tervenemisele.

Süüdimatuks tunnistamisega ei ole kohtulugu lõppenud. Nüüd tuleb ette võtta järgmine õiguslik käik, nimelt kaaluda sundravi kohaldamist. Just kaaluda, sest nagu diagnoos ei tähenda kohe süüdimatust, ei tähenda ka süüdimatus kohe sundravi.

Meie karistusõiguse järgi kohaldab kohus sundravi siis, kui isik on oma teo ja vaimse seisundi tõttu ohtlik endale ja ühiskonnale ning vajab seetõttu ravi. Viimast kohaldatakse küll sundkorras, kuid see ei pea tingimata seisnema statsionaarses vormis.

Kui ravialune ei ole ohtlik ja ta peab tõenäoliselt kinni ravirežiimist, võib piirduda ambulatoorse raviga. Ka võib pärast mõningat aega kestnud statsionaarset ravi viia patsiendi üle ambulatoorsele režiimile.

Kõige selle juures ärgem unustagem, et tegemist pole mitte üld-, vaid kohtupsühhiaatriaga. See tähendab, et sundravi ei kohaldata mitte psühhiaatrilise abi seaduse, vaid karistusseadustiku alusel. See omakorda tähendab, et sundravile saab allutada üksnes sellise isiku, kes on pannud toime koosseisupärase, lihtsamalt öeldes kuriteo tunnustega teo. Tal jääb kuriteost puudu kolmas aste – süülisus.

Kui tegu ei ole tahtlik, ei ole see ka koosseisupärane ja kaasust ei lahendata karistusõiguslikuna. Sellised juhtumid võivad olla näiteks nõrgamõistuslikkuse raskeima vormi, idiootia korral, kus tegija ei saa üldse aru, mida ta teeb; samuti tegutseb tahtluseta näiteks deliiriumi all kannatav joomahull, kes enda arvates virutab kirvega teda järjekordselt kiusavale kuradile, mitte aga inimesele vms.

Vaimuhaige, näiteks skisofreenik, tegutseb tahtlikult, ta teab, et süütab maja ja tapab inimese ning süüdivuse lahendamisel ei küsita, kas ta sai aru, et tapab inimese, vaid miks ta seda tegi. Kui see «miks?» tuleneb tema luulust (põlemapandud majas elavad inimesed, kes kavatsevad kohe kogu linna õhku lasta), järgneb diagnoos (skisofreenia), õiguslik hinnang (süüdimatu) jne.

Tahtlus jääb aga püsima, sest tahtlus on isiku suhtumine oma teo faktilistesse asjaoludesse ning arusaamine sellistest asjaoludest nagu maja, põlemine, inimene, surm on meie näites skisofreenikul täiesti adekvaatsed.

Kui isiku tegu kuriteokoosseisule ei vasta, kuid ta on siiski ohtlik, tuleb teda samuti sundkorras ravida, kuid siis psühhiaatrilise abi seaduse või tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel, mis ei ole meie praegune teema.

Ühine kõigile sundravi vormidele on see, et isik peab olema ohtlik oma luulu või muu haigussümptomi tõttu, mitte näiteks endale ohtlik lihtsalt soovi tõttu end tappa. Teisisõnu tuleb eristada kahte varianti: isik on vaimuhaige ja seetõttu soovib end tappa versus isik soovib end tappa ja on järelikult vaimuhaige.

Eesti karistusõiguslik regulatsioon on kaugel mustvalgest skeemist diagnoos-sundravi, sisaldades mitmekesiseid ja igale konkreetsele juhtumile sobivaid variante, mida kohtupsühhiaater ja jurist koostöös peavad lahendama.