Maadlus, rahvuslik eneseuhkus ja inimkultuuri juured. Maadluses võidetud olümpiahõbe kinnitab meile kaudselt, et oleme ellujääjad. Ja see kinnitus meile meeldib, kirjutab Andrus Laansalu.
Andrus Laansalu: ellujääjate hõbe
8. august 2012, 13:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üks osa inimkonnast on alati veendunud, et maadlus on peamiselt higine ja üksluine rassimine. Teine osa (mina nende hulgas) arvab, et maadlus on otselink inimkultuuri juurte juurde. Need on äärmuslikud arusaamad. Enamik elab kaasa, kui «meie mees» teeb teistel «selja prügiseks», ning ühmatab pettunult ja vaatab teiselt kanalilt korvpalli, kui midagi tähelepanuväärset ei juhtu.
Heiki Nabi laiema avalikkuse jaoks ilmselgelt täiesti ootamatu olümpiahõbe puudutas arvatavasti kõiki. Isegi maadlusesse arusaamatusega suhtuvad inimesed rõõmustavad.
Korraga on Eesti maadlustraditsioonid kõigil meeles, Martin Kleini sajanditagune maadlusmaraton juhtus justkui äsja, Palusalu ja Kotkas viskavad oma pikki varje ja kõigi numeroloogide suureks rõõmuks on numbrid nii ümmargused, et isegi sirkliga ei saaks täpsemalt tõmmata. 100 aastat Asikaineni kangutamisest (Klein), 60 aastat viimasest kuldsest olümpia-eestlasest (Johannes Kotkas).
Võib ainult oletada, kui palju potentsiaalseid tippmehi jäi kinni Nõukogude Liidu koondise väljahekseldamissõela (see kaotsiläinud ajaloo konstrueerimine pole ei tulemuslik ega rõõmustav). Pika perioodi jooksul on maadlus olnud eestlastele ühtaegu uhkuse- ja traumamaterjal.
Rahvusliku eneseuhkuse seisukohast on praegu kahtlemata eestlaste tipphetk. Et kuubalane Mijaín López Núñez jäi võtmatuks, sellest ei saa ennast väga segada lasta (ja ega keegi eriti lasegi). Asi pole muidugi mitte kaaluvahes (ja seda pole sugugi nii palju, kui kuubalase graniitset ehitust nähes tavaliselt arvatakse). Kuubalast nimetatakse uueks Kareliniks ja see on tõele üsna lähedal.
Pole mõtet süüdistada Yohan Blake’i, et ta ei võitnud Bolti, ega Ryan Lochte’it, et ta ei võtnud Phelpsi.
Viimasel ajal on tekkinud sporditulemuste taustadest rääkimisse suundumus rõhutada töö osakaalu tähtsust ja geneetiliste eelduste vähemat otsustavust (vt näiteks «Kristjan Port: eestlane saaks Usain Boltile vastu küll!», Eesti Ekspress 2.08).
See võib olla teatud osas mõttekas pedagoogiline strateegia, aga selles on kaheldavaid aspekte. Kõigi alade tipus on siiski ainult geneetiliselt ideaalilähedaste eeldustega inimesed. Töö viib tulemusteni ainult siis, kui õige eelduste komplekt on sünnipäraselt juba olemas.
Aga maadluse saab siiski välja käia kui selle mõtteviisi positiivse näite. Erinevatel aladel on väga erineva ulatusega võimalused valida sünnipärastele füüsilistele ja vaimsetele etteantustele sobiv lahendustekomplekt. Ja maadluses on need võimalused märkimisväärselt suure diapasooniga, tingimusel, et sa oled saanud kaasa imetajate evolutsioonis põhjalikult väljaarendatud paketi kehakontaktvõitluse eeldustega.
Maadlus on äärmiselt loominguline ala. Korduvalt on tsiteeritud legendaarse maadlustreeneri Meinhard Niglase sõnu, et maadlus on nagu male – käike tunnevad paljud, aga neid õiges järjekorras teha oskavad vähesed. Niimoodi vaadates on maadlus nagu füüsiline male (muidugi käib see enam-vähem kõigi võitlusalade kohta).
Heiki Nabi (ja ka Ardo Arusaare) maadluses on näha ilmselget vana kooli trügimistraditsiooni. Henn Põlluste ja (Nabi esimene treener) Tiit Madalvee kannavad edasi parimat osa sellest traditsioonist, millesse kuulus ka Johannes Kotkas ja mis tegelikult ulatub tagasi Abergi ja Lurichini. Nabi olümpiahõbe näitab, et see traditsioon on endiselt elus ja töövõimeline.
Raskete meeste maadluses oleks põhjendamatu oodata, et see traditsioon tekitaks efektseid heiteid ja punktide tulevärki. Võit stiilis 1:0 (kuigi otseselt reeglid sellist numbrikombinatsiooni enam ei võimalda) on palju kõrgetasemelisem ja efektsem kui läbisurutud võtete tulevärk.
Tulevärk tähendaks, et mõlemad eksivad pidevalt. Maadluskunst tekib siis, kui kumbki ei eksi. Või kui üks saab teise siiski korraks eksima. Niisugune on maadluse sisemine olemus.
Aga tagasi loo alguse juurde. Millised inimkultuuri juured? Me ei seosta kultuuri just ülemäära tihti sellega, et keegi kellegi füüsiliselt sõlme keerab. Aga tänapäeval oleme hakanud oma kultuuri ümber mõtestama. Ja üha enam tundub, et me kipume oma keelelisi mehhanisme üle hindama ja füüsilises vallas tehtavaid manöövreid alahindama.
Tänapäevane biosemiootika näitab selgelt, et keelelised kodeeringud on eluspüsimise seisukohast hõredad, ebapiisavad ja ilma füüsilisest vallast tuleva toetuseta loetamatud. Keel on ainult õhuke pindkiht sadade miljonite aastate jooksul evolutsioneerunud füüsilise suhtlemise kohal.
Osutatakse, et tegelikult ei usalda me liigina siiani keelelisi märke ja otsime kinnitust alati füüsilistest märkidest.
Ja maadlus asub eluspüsimise põhimeetoditele väga lähedal, imetajad on midagi sarnast teinud kümnete miljonite evolutsiooniaastate jooksul. Paljud neist, kes selles tegevuses olid edukad, on geneetilisi liine pidi meie väga kauged esivanemad.
Just seda tüüpi kehakontaktvõitlus lahendas lugematuid toidu- ja paljunemisküsimusi. Kõik meie, kes me maadlust vaatame, oleme ellujääjate lapsed ja selles on meid alati aidanud maadlusesarnased tehnikad.
Nii et Nabi olümpiahõbe kinnitab meile kaudselt: me oleme ellujääjad. Sõltumata sellest, mida keegi meist maadlusest mõtleb – see kinnitus meeldib meile.
Andrus Laansalu loeb EKAs inimese bioloogilist arengukäiku ja kunstilisi väljendusmeetodeid seostavaid teooriaaineid. 1998. aastast tegeleb tehnoloogilise teatriga ja teeb teatritele helikujundusi. Spordi vallas on alati olnud huvitatud võitlusaladest ja raskejõustikust.