Anvar Samost: miks press Michalit ei usu? II osa

Anvar Samost Foto: SCANPIX

Eile kirjutasin siin, miks minu hinnangul press justiitsminister Kristen Michalit ei usu, kui Michal ütleb, et pole Silver Meikari kirjeldatud annetuste legaliseerimises osalenud. (Juhin tähelepanu, et alates Michalile ja Kalev Lillole kahtlustuse esitamisest ei ole enam tegu olukorraga, kus on Meikari sõna Michali sõna vastu. Kahtlustuse esitas prokuratuur Eesti riigi nimel.)

Et mitte üksi pressi eest kõnelda, helistasin Eesti Ekspressi peatoimetajale Janek Lutsule ja Äripäeva peatoimetajale Meelis Mandelile ja küsisin nende käest sama küsimuse: miks te ei usu Michalit?

Luts osutas kontekstile, kuhu Meikari ülestunnistus asetus: «Erakondade rahaasjad ei paista läbi, reegleid aga kehtes­tavad nad endale ise. Peaminister ise on tunnistanud, et niinimetatud tegelik olukord tuleb seadustada ja kõik teavad, mis see tegelik olukord olnud on.» Luts meenutas Michali enda 1999. aastal deklareeritud 61 000 krooni suurust annetust Reformierakonnale.

«Väikestest asjadest kasvavad suured. Asi on süsteemne ja erakondade noorliikmeid nii kasutatakse.»
Ka Mandel osutas, et ajakirjanikud ei tegutse vaakumis. «Nii erakonna kui ­Michali senine käitumine ei jäta muljet, et neil pole midagi varjata. Meie küsimustele vastates valiti vaikimine ja rünnakutaktika,» märkis ta.

«Teades, milline on erakonna peasekretäri tegevus erakonna finantseerimise korraldamisel, siis hallis tsoonis liikumine on sinna rolli sisse kir­jutatud. Olin juba siis üllatunud, kui erakond Michali ministrikohale esitas.»

Olen nüüd kirjeldanud, miks ajakirjanikud Michalit ei usu. Paraku ei oska ma vastata küsimusele, miks Reformierakonna esimees Andrus Ansip ei usu Meikarit – õigemini, pole kunagi teda uskunud.

Postimehe usutluses ütles Ansip eelmisel reedel järgmist: «... põhimõtteliselt – ühel pool on selle inimese sõna, keda olen usaldanud, ja teisel pool selle inimese sõna, keda ma pole kunagi usaldanud.» Kordan – «pole kunagi usaldanud». See on veider juba seetõttu, et Meikar on Reformierakonna liige 1997. aastast, mitu aastat oli ta erakonna välissekretär ning 2003–2004 ja 2006–2011 kuulus riigikokku.

Reformierakonna juhte korrates võiks küsida, kus siin süütuse presumptsioon on. Paraku oleks see väär, sest Michalist rääkides on Ansip ja tema mõttekaaslased kogemata või meelega segi ajanud süü ja vastutuse. Vastutus ei tähenda ainult süüd ja isegi mitte kriminaalvastutust.

Isegi mitte vastutust selle kitsamas juriidilises tähenduses. Avalikus ametis vastutab inimene ka selle institutsiooni maine eest, keda ta esindab. Tipp-poliitik vastutab lõpuks ka Eesti maine eest.