Avo-Rein Tereping: mobiiltelefon merehädalist ei päästa

Avo-Rein Tereping Foto: SCANPIX

Mereõnnetuste arv on tõusuteel, nendivad merepäästjad. Küllap on üheks väikealustega toimuvate õnnetuste hulga tõusu põhjuseks tõepoolest lõbusõidualuste liikluse kasv ja seoses sellega harrastusmeresõitjate arvu suurenemine aastast aastasse.

Kuid mitme viimase mereõnnetuse puhul hakkab silma asjaolu, et päästetegevus algas hilinemisega, sest hädasolijad ei kasutanud spetsiaalselt merehäda puhuks loodud teavitussüsteemi – meresidevõrku, mis loodi Eestis 1999. aastal vastavalt ülemaailmse merehäda ja -ohutuse süsteemi GMDSS (Global Maritime Distress and Safety System) nõuetele.

Paljudel väikelaevadel ei olegi vastavaid seadmeid. Hiiumaa lähistel 21. juulil ümberläinud jahi kohta jõudis teade päästekeskusesse alles pärast seda, kui üks meestest jõudis ujudes randa. Aga kui poleks jõudnud?

Mõned soovitavad merel hätta sattudes kutsuda mobiiltelefoniga abi. Eks proovige merel hätta sattudes külmast ja ehmatusest kangete sõrmedega (ehk olete juba vees!) näppida mobiiltelefoni klaviatuuril isegi hädaabi numbrit 112. Suurem osa mobiile annab otsad juba lühikese supluse järel. Isegi kui telefon on ettenägelikult pakitud veekindlasse kotti, jäänud kuivaks ja väljakutse õnnestub, läheb aega, kuni kutse jõuab häirekeskusest merepäästjateni.

Selle ajaga võib hädasolija olla juba uppunud. Mereõnnetuste puhul on iga sekund päästetegevuses oluline sarnaselt tulekahjudegagi.

Kuid hädalise lähedal võib olla mõni laev, mis võiks aidata. Mobiiltelefoniga ei õnnestu laevale helistada – ei tea ju telefoninumbrit. Kõige kiiremini saab hädaolukorrast merel teatada kogu Eesti rannikuala katva meresidevõrgu kaudu.

Paljudel jahtidel ja merekaatritel on statsionaarsed mereside raadiojaamad, kuid on olemas ka veekindlad käsijaamad, suuruselt ja kaalult vanemat tüüpi mobiiltelefoni mõõdus, osa neist uppumatud.

Niisugust seadet saab hõlpsasti sõudepaatigi kaasa võtta. Raadiojaamal on üks eraldi väljakutsenupp, millele vajutades saab 16. kanalil (see on spetsiaalne väljakutsekanal) ühenduse korraga kõigi asjaosalistega – seda kanalit kuulavad pidevalt kõik laevad, merepäästekeskus ja Riigi Infokommunikatsiooni Sihtasutuse operaatorid.

Meresidejaam tuleb registreerida tehnilise järelevalve ametis, kus antakse vastav luba ning kasutajale omistatakse kutsung. Vastavalt reeglitele tuleks läbi teha ka koolitus ja saada sellekohane tunnistus.

Teistes mereriikides piisab harrastussõitjatele väikelaeva raadiosideoperaatori tunnistusest (SRC – short range certificate), mille saamiseks piisab ühepäevasest õppest. Loodetavasti seadustatakse niisugune koolitus ja tunnistus lähiajal ka Eestis. 

Samas tohib iga hädasolija kasutada meresidevahendit hädaolukorras ka ilma nimetatud tunnistuseta vastavalt meresõiduohutuse seaduse paragrahvile 356. Seetõttu oleks igati mõistlik merele minnes – ükskõik, kas aerupaadi, kajaki või mistahes muu ujuvvahendiga – kaasa võtta mereside käsiraadiojaam. Need on vabalt müügil.

Ärge lootke merel mobiiltelefonile. Kui see on kaasas, saate sellega küll mõnusasti sõpradega kaldal juttu puhuda, kuid häda korral võib see teid rängalt alt vedada.

Muidugi mõtleb igaüks – ega siis minuga ei juhtu! Kuid ega tulekustutit, päästevesti ja muidki turvavahendeid ei hangita selleks, et mõeldakse maja põlema panna või mulinal merepõhja minna. Eks ikka selleks, et jama tekkimisel eluga pääseda.