100 aastat Raoul Wallenbergi sünnist: külma sõja esimene ohver

Raoul Wallenbergi memoriaali avamine Göteborgis 2007. aastal. Foto: Corbis/Scanpix

Kirjanik Ülo Tuulik kirjutab, et Rootsi diplomaat ja juudipäästja Raoul Wallenberg, kelle sünnist möödus 4. augustil 100 aastat, näitas, mida tähendab täie mõistuse juures olemine selle algses puhtuses ja nõudlikkuses. Ometi puudub tema traagilise elulõpu täpseks määratlemiseks uurijail siiani üks eriti oluline, tõenäoliselt kõikeavav dokument.

Lubjanka vanglakompleksi peaarst polkovnik Aleksandr Smultsov kirjutas 17. juulil 1947 omakäelises raportis NSV Liidu julgeolekuministrile kindralpolkovnik Viktor Abakumovile: «Teile teadaolev kinnipeetu Wallenberg suri ootamatult täna öösel oma vangikongis oletatavalt müokardi infarkti tagajärjel.»

NSV Liidu julgeolekuministeeriumi ja välisministeeriumi dokumendiregistrid näitavad, et samal kuupäeval on minister Abakumov juhtunust kirjalikult teavitanud välisminister Vjatšeslav Molotovi. Nii kõrge infovahetus pidi kahtlemata sisaldama 20. sajandi ühe suurima müsteeriumi usaldusväärset dokumentaalset avamist, kuid see dokument on leidmatu siiani.

Ma toetun alljärgnevalt muule ligipääsetavale ja analüüsitule-kommenteeritule, mitme riigi Wallenbergi-uurijate aastakümnete töö tulemusele. Loovkirjanikuna Wallenbergi kui kangelase sündi uurides olen oma hinges jätkuvasti tänulik tema lähisugulastele, rootslastest diplomaatidele, uurijatele ja arhivaaridele Ungaris ja Venemaal, kellega sõbralikus usalduses lävisime.

Hitleri ja Stalini vahel

20. sajandi kahele kurjale diktaatorile Jossif Stalinile ja Adolf Hitlerile ei läinud korda mõnedki normaalsele inimesele n-ö üldkohustuslikud arusaamad elu tähendusest, ligimesearmastusest, kristlikust moraalist, humanistlikust kõlbelisusest.

Jossif Stalin laskis mõrvata juudiverd revolutsionäärid Trotski, Zinovjevi, Kamenevi ja hulganisti muidki, tõsi küll, mitte nende rahvusest johtuvalt, vaid kui tüütud vastalised tema teel ainuvõimule. 1939. aasta mais vallandas Stalin Nõukogude Liidu välisministri Maksim Litvinovi ning ütles Molotovile pahuralt: «Puhasta see sünagoog ära!» 1948. aastal «puhastab» Stalin koguni Molotovi perekonda, läkitades tema juuditarist abikaasa Polina vanglatoidule. Samal aastal mõrvati Minskis – simuleerides juhuslikku autoõnnetust – juudi näitleja ning teatrijuht Solomon Mihhoels, veel 1943. aastal ajas USAs ameerika juutide taskutest kokku suured rahad Hitleri vastu sõdiva Venemaa toetuseks.

Kuni käis veel sõda, oli juudi antifašistlikku komiteed Moskvas vaja kui rahvaste sõpruse ning koostöö afišši, aga 1950ndate algul lasti komitee 13st arreteeritud juhatuse liikmest maha 12. «Sionismi ohtlikkuse» sildi all poodi veel Stalini eluajal üles sotsialistliku Tšehhoslovakkia kõrgeim kommunistlik juhtkond, sealhulgas kaheksa juuti. Juutidest arstid – «mõrvarid valgetes kitlites», kui kasutada «Pravda» kõnepruuki – jäid 1953. aastal hinge ainumasti seetõttu, et hingusele läks suur diktaator ise. Kui Stalini noorem tütar Svetlana armus režissöör Kaplerisse, oli sel mehel ees Siberi-tee.

Antisemitismi on Euroopas tuntud aastasadu. Juute on välja saadetud Inglismaalt, Prantsusmaalt, Hispaaniast, olmelist antisemitismi on tuntud Poolas, Ukrainas, Venemaal, Saksamaal. Hitler sai hakkama oluliselt radikaalsema jälkusega, mille nimi oli Endlösung ehk lõplik lahendus – ta otsustas vabaneda kogu sellest umbrohust, võtta elu 11 miljonilt Euroopa juudilt.

Raoul Wallenberg, kelle sünnist möödus 4. augustil sada aastat, jäi Hitleri tegevuse ja stalinistlike arusaamade vahele ning maksis selle eest eluga. Wehrmachti kannul Venemaale tunginud neli Einsatz-komandot asusid kohe hävitama juudi-bolševistlikke, vangi langenud sõjaväelasi ning tsiviilelanikke. Massimõrvad pandi toime Kiievis, Odessas, Minskis, Vilniuses ja mujal.

Selle totaalse hävitamise ametlik käivitamisaeg on kuupäevaliselt fikseeritud: 20. jaanuaril 1942toimus Berliini õdusas äärelinnas Wannsees SS-Obergruppenführer Heydrichi eesistumisel nõupidamine, kus selgitati 14 osavõtjale riigimarssal Göringi suusõnalise suunise konkreetset sisu ja riiklikku korraldamist juudiküsimuse lõplikuks lahendamiseks.

Heydrich ei pruukinud kordagi sõnu «tapma», «hävitama» või «likvideerima». See oli nagunii kõigile selge. Nõupidamise lõpuks pakuti meestele lõunat ning kohvi konjakiga. 14 mehe hulgas viibinud Obersturmbannführer Adolf Eichmann oli tol päeval üks märkamatumaid ning madalama sõjalise auastmega mehi, juudiküsimuse spetsialist gestaapo IV-B osakonnas.

Ameeriklaste ideaalne leid

Nimelt Eichmanniga jäigi 1944. aasta suvel vastakuti Raoul Wallenberg. Juutide massihävituse pealogistik, Endlösung’i sakslasliku pedantsuse ja püsivusega üldjuht Eichmanngi oli kurjuse korraldamisel – raske on seda välja kirjutada – praktiliselt laitmatu.

Kui Eichmanni 1960. ja 1961. aastal Jeruusalemmas üle kuulati ning tema üle kohut mõisteti, kinnitas ta idioodi järjekindlusega, et ei ole oma käega tapnud ühtki inimest. See jutt on vettpidav. Kuid surmamine ja surma saatmine on vastutusvõrdsed ja Eichmanni isiklik Endlösung oli poomine juudiriigi vanglas.

22. jaanuaril 1944 allkirjastas USA president Franklin Delano Roosevelt otsuse luua sõjapõgenike komitee – War Refugee Board – mille ülesandeks oli päästa veel elus olevad Euroopa juudid. Komitee, nagu me nüüd teame, oli tulemuslikuma toimimise nimel käepikenduseks ameeriklaste riiklikule luureteenistusele Office of Strategic Service. Just viimasega seotud mees – paberite järgi USA saatkonna atašee Stockholmis Ivar Olsen – oli selle ettevõtmise logistik.

Meil on igati põhjust see nimi siinmailgi tagantjärele-tänuga meeles pidada, sest paadipõgenike sügisel 1944 annetas just tema WRB kaudu 900 000 Rootsi krooni baltlastele vabadusse pääsemiseks.

Ivar Olsen kohtus esimest korda Raoul Wallenbergiga Stockholmi vaikse ja kauni eeslinna Saltsjöbadeni Grand Hôteli restoranis 1944. aasta 12. juuni hilisõhtul. Meeste jutud kestsid sügava südaööni.

Saltsjöbadeni rongijaamas küsisin teed Grand Hôtelini pensionieas härrasmehelt, kes viis mind seejärel lahkesti suisa restorani nurgalauani, mille ääres oletatavasti istusid Olsen ja Wallenberg. Rootslasest isa ja soomlannast ema järeltulijana rääkis vanahärra lisaks kahele kodust saadud põhikeelele ka saksa, inglise ja prantsuse keelt.

Raoul Wallenberg oli samuti keeleõppealdis. Raouli poolõde Nina Lagergren rääkis mulle Stockholmis, et Euroopa suuri keeli valdas tema poolvend vigadeta ja aktsendita. Lisagem siia tema haritus, tasakaalukus ja kosmopoliitiline ilmamõistmine, et aru saada, millise ülimalt sobiliku mehe leidis Budapesti läkitamiseks WRB kuller Ivar Olsen.

Paiksete juutide eluolu leevendamise kõrval jäi Raoul Wallenbergi oluliseks kõrvalülesandeks juudi soost rikkurite sõjasegadikus ohustatud majandushuvide status quo fikseerimine sõjajärgse tuleviku nimel. Seegi ülesanne oli talle seisusekohane ja mõistetav – mees oli Rootsi rikkaima ja võimsaima Wallenbergide «majandusimpeeriumi» liige ja järglane.

Relvituna lahingukogemusega sõjamasina vastu

Wallenberg jõudis Budapesti 9. juulil 1944. Selleks ajaks oli Auschwitzi, Treblinka, Sobibori, Belzeci surmalaagrites ning arvukais väiksemais hukkamispaigus sihi- ja plaanikindlalt võetud elu vähemalt neljalt miljonilt juudilt. Euroopas oli veel puutumata vaid Saksamaa sõjaliitlase Ungari suur juudi kogukond – 800 000 inimest.

Kui Ungari riigipea Miklos Horthy 1943. aasta aprillis Hitleriga kohtus, kurtis ta, et ei tea, mida juutidega peale hakata, neilt on juba niigi peaaegu kõik hingesolemise võimalused ära võetud: «Maha lüüa ma neid ei saa!» Hitler vastas Hitleri kombel: «Miks peaks hoidma elajaid, kes tahtsid meile tuua bolševismi!»

III Reich okupeeris Ungari 1944. aasta märtsis. Eichmann oma erikomandoga oli kohal 19. kuupäeval ning asus sedamaid toimima konkreetsusega, mis oli tal juba Viini, Praha ja Berliini, Prantsusmaa ja Hollandi jne puhastamisel natsionaalsotsialismi poliitilises vaimus.

Eichmann sai Budapestis abilisteks kohalikud antisemiidid ja tema aitamiseks moodustati käsu korras juudinõukogu, kes vahendas korraldused getodesse, mille kõik asukad pidid kandma Taaveti tähte. Ungari juute ootas üks ja ainumas sirge tee – Auschwitzi surmalaager. Päevaks, mil Raoul Wallenberg Budapesti saabus, oli sakslaste täpse statistika järgi deporteeritud 437 402 ungari juuti. Sakslased juhtisid seda mahukat ja mitmeastmelist operatsiooni, aga ei määrinud oma käsi – ungari sandarmid tegid vägivaldsel ärasaatmisel musta töö.

Raoul Wallenbergi suguvõsa kuulsus avas talle Budapestis endastmõistetavalt kõik uksed. 32-aastane elegantne ja haritud poissmees oma elitaarsuses kuulus ju Euroopa seltskondliku siniverelisuse päristippu. Tal ei olnud vaja teha pingutusi enesekinnituseks ja eneseteostuseks, sest kõik teed olid lahti. Olemata oma loomult avantürist või impulsiivne seikleja, kannatamata mehelikkuse puudumise all, ihalemata kangelase oreooli – sellegipoolest astus ta relvitu tsiviilisikuna täisvarustuses ja lahingukogemusega sõjamasina vastu. Piltlikult öeldes läks kuulivestita inimene oma vibu ja noolega automaatrelvade ja kuulipildujate vastu. Tema teo nimi oli meeletus.

Eesmärk pühendas abinõu

Raoul Wallenberg, nüüdsest paberite järgi Rootsi saatkonna sekretär, ei olnud esimene, kes tahtis Budapestis juute päästa. Kui ta lasi sedamaid alustada nn kaitsepasside – Schützpasse – trükkimist ja väljastamist, siis järgis ta Šveitsi konsulit Carl Lutzi ning paavsti nuntsiust Angelo Rottat. Tema strateegiline haare ning sisuliselt piiramatud materiaalsed võimalused lubasid osta ka nn rootsi maju, sisustada hoolekandekohti, haiglaid, koole ja sööklaid Eichmanni rehkendustes juba surma mõistetud rahvuskihile.

Meelekindla Wallenbergi erakordne, paiguti tõepoolest uskumatu kartmatus võimaldas juute saksa ohvitseride ja ungari sandarmite käte vahelt välja kiskuda – olgu siis Auschwitzi rongil või Budapestist väljasuunduval surmamarsil hilissügise külmas, vihmas ja poris.

Wallenbergi võimatu missioon oli võimalik ainuüksi tänu sellele, et ta lävis eelarvamustevabalt ja «protokollivabalt» nii profašistliku Ungari valitsuse kui ka kõige kõrgemate SS-ohvitseridega. Eesmärk pühendas abinõu.

Olles kõikenägija ja kõiketeadja sõjasegadikus rähkleva Ungari igapäevaelus, vahendus see teave nii või teisiti, suuremas või väiksemas mahus, diplomaatilisi kanaleid kaudu või meile siiani teadmatul kombel peale Rootsi välisministeeriumi ja WRB esindusmehe Ivar Olseni Stockholmis ka USA ja Inglismaa luurele. Raoul Wallenberg ei olnud spioon, aga tema tegutsemist juudipäästjana toetanud jõud välisilmas olid just nimelt otseühenduses mõjuvõimsate nähtamatutega.

1989. aasta sügisel, mitukümmend aastat pärast Wallenbergi märtrisurma kutsusid NSV Liidu julgeolekuorganid Moskvasse tema kolleegid ja lähisugulased, et neile üle anda «juhuslikult» leitud autovõtmed, portsigar, valuuta, diplomaadipass ning telefonimärkmik. Nina Lagergreni vastutulelikul loal seda viimast Stockholmis värisevi käsi hoides-lugedes kirjutasin välja Adolf Eichmanni telefoninumbrid – 357-513 ja 157-569.

Kahtlane juudipäästja ja krahv-koputaja

N-ö suisa lahtise tekstiga oli Eichmann Budapestis mitmel korral lubanud Wallenbergiga kui «juudi koeraga» arved õiendada – füüsiliselt.

Nad kohtusid enne jõule rootslasest diplomaadi Lars Bergi õdusas korteris õhtusöögil. Eichmann ütles end teadvat, et tema meeldiv viibimine (sic!) Budapestis hakkab lõppema.

«Minu lennukid ei too mulle enam naisi ega veine Pariisist ning delikatesse Idast. Minu hobused ja koerad jäävad venelaste saagiks, kes mind kui SS-ohvitseri kohapeal maha lasevad.» Ta ütles kaunisõnaliselt, et tema lennuk maandub, aga Wallenbergi elu-lennuk tõuseb.

Kõik läks aga vastupidi. Kui Raoul Wallenbergi otsene tööandja ja finantseerija murelikult ja lootusrikkalt oma lähetatu tegevust jälgis, siis sama teraselt hoidis mehel silma peal ka Nõukogude luure.

Kuidas võis see bolševistliku ja stalinliku koolitusega salajane järelevalvaja jätta kahtlusvabaks noore juudipäästja, kelle kuulsad pankuritest onud Jacob ja Marcus pidasid jätkuvaid ärisuhteid Saksamaaga nii enne kui ka pärast Hitleri võimuletulekut? Sõdiv fašistlik riik sai Rootsist rauamaaki ja kuullaagreid. Ette rutates öelgem, et kui Raoul juba Moskvas Lubjanka vanglas istus, kuulas Marcust New Yorgis üle USA sõjaväe vastuluure. Wallenbergid olid ärimehed, mitte sõjasüüdlased. Nende külmutatud pangakontod säälpool ookeani avanesid uuesti 1947. aastal.

Sageli küsitakse, kes siis konkreetselt Raoul Wallenbergi peale koputas. Eri maade uurijatega oleme siin ühises «loogilises aimamises» mehe suhtes, kelle isiklik toimik on nõnda sügavasti Moskvas Vene Julgeolekuteenistuse keldripõhjas, et on ligipääsmatu siiani.

See vene aristokraatidest pärinev mees kandis nime Mihhail Goleništšev-Kutuzov-Tolstoi. Ta kasvas üles Prantsusmaal ja Saksamaal ega jäänud keeloskamiselt ilmsesti Wallenbergile alla. 1918. aastal abiellus ta Tambovis vürstinna Maria Volkonskajaga. Kui revolutsioonijärgses bolševistlikus ägeduses elimineeriti, eristati ja saadeti «erikohtlemisele» kõik siniverelised, siis mitme perekonnanimega krahv koos oma noore naisega sai Tšekaalt ometigi loa sõita Eestisse. Üle Soome suunduti Euroopasse. 1944. aastaks oli krahv palgal Rootsi saatkonnas Budapestis, mis de jure esindas tarvidusel ka NSV Liidu huve, ennekõike venelastest sõjavangide olmetingimuste jälgijana.

Krahvi kui välismaal elavat Vene aristokraati saabuv Nõukogude armee ei arreteerinud, mees sai Nõukogude komandantuuri ülema abiks, abikaasa sama komandantuuri välismaalastega läviva osakonna juhatajaks. Krahv lahkus Ungarist 1951. aastal ning elas jõuka mehe elu Iirimaal kuni surmani 1980. Ta suu jäi lukku, tema toimik avamata. Tema aimatavalt oluline teave olnuks võrdväärne Abakumovi kirjaga Molotovile.

Massimõrv, mis jäi ära

15. oktoobril 1944 tegi ungarlaste fašistlik ristnoollaste partei Ferenc Szálasi juhtimisel riigipöörde. Oma usaldusväärselt põhjalikus raamatus «Righteous Gentile» on ameeriklane John Biermann kirjeldanud ristnoollastest nolkide vägivalda, jõhkrusi ja julmusi Budapesti juutide kallal.

Tänavailt või getodest kinni võetud juute piinati parteikontorites või keldrites. Mõnigi poodi puude või tänavalaternate otsa. Standardseks vägiteoks sai kolme alasti võetud ja käeraudades juudi kokkusidumine, näoga vee poole Doonau kaldal ning seejärel keskmise surmamine kuklalasuga, et kukkuv mõrvatu veel hinges olevad endaga kaasa kisuks.

Moraalse alatuse jälgimasse tippu kuulub ka sadistlik nõudmine tänaval kinni võetud ilma Taaveti täheta, aga semiitlike näojoontega arstile, juristile, hambaarstile, professorile või kaupmehele, et ta siinsamas oma rassipuhtust või rassirikutust demonstreeriks genitaalide paljastamisega – on ta ümber lõigatud või mitte...

Otsesõnu SS-laste kindralkonda fašismivabas sõjajärgses Euroopas rahvusvahelise tribunali ette viimisega ähvardades sai Wallenberg hakkama sellega, et juutide massimõrv enne Punaarmee päralejõudmist jäi ära. On kirjeldatud eriliseks ka Adolf Eichmanni raev, kui hukkamata jäid Budapesti Juudinõukogu liikmed, sest tema Einsatz-komando pidi jalga laskma jõulureedel.

Suurlinn Doonau ääres, üks kaunimaid Euroopa südames, langes 1945. aasta jaanuari keskpaigaks.

Wallenbergi ainuteened on väljaspool vähimatki kahtlust selles, et 800 000 ungari juudist oli tol hetkel elus 120 000 – räsitud Euroopa suurim juudi kogukond. Inglise ajaloolane Antony Beevor on ärritanud venelasi oma ulatuslikul dokumentaalmaterjalil põhinevate uuringutega ja massitiraažides raamatutega sellest, kuidas punaarmeelasest soldat-vabastaja Euroopa tõepoolest fašismist vabastas – see tegu oma ohvririkkuses on tänulikult unustamatu –, aga ilmsüüta tsiviilelanikkond maksis läbi inimkonna pika ja ikka-uuesti-sõdiva ajaloo spetsiifilist kontributsiooni seekordki, alludes röövimisele ja vägivallale. Punaarmee sõdurid ei andnud Budapestile armu, ei teinud vahet, kes olid ungarlased, mustlased või äsja surmasuust pääsenud juudid.

See ülekohus jäi Wallenbergil nägemata, sest 14. jaanuaril 1945 läheb ta ise Bencuri tänaval priitahtlikult venelaste juurde, naiiv-süümetult uskudes, et tema kangelastegu on õilis, tähenduslik ja respekteeritav ka nende silmis. Mõni päev hiljem järgnes armeekindral Nikolai Bulganini allkirjaga arreteerimiskäsk ning veebruari alguspäevil istusid nad koos autojuht Vilmos Langfelderiga Moskvas Lubjanka vangikongis.

Kaks ja pool aastat hiljem saigi NSV Liidu julgeolekuminister kindralpolkovnik Viktor Abakumov vanglaarstilt eespool tsiteeritud teatise. Arst saab tähendusliku vastusuunise: tuhastamine teostada ilma lahanguta.

Vassimist, häma ja saamatust aastakümneteks

Siit ja sellest päevast saabki alguse venelaste hämamine, vassimine ja valetamine. Sünnib 20. sajandi suurimaid müsteeriume ja legende, kus põimuvad argus, ausus ja alatus, inertsus ja saamatus, hirm ja oskamatus, ükskõiksus ja hooletus, avalihingeline judofiilsus ja kardinatagune antisemitism, kus riigipoliitika prevaleerib normaalse, kaine, lihtsakoelisegi inimmõistuse üle. Wallenbergi müsteerium on kahtlematult ilus ja vaidlustamatult julm.

Kui me täna, mil Wallenbergi ilmaletulekust (kolm kuud pärast oma mereväeohvitserist isa varajast surma) möödub sada aastat, üritaksime kõige tõenäolisemate oletustega välja selgitada peasüüdlased selles traagilise lõpuga päästeaktsioonis, siis noore ja terve mehe surm Venemaa vanglas jääb süüks tollelesamale riigile, kes diplomaatilise puutumatusega isiku salaja ning vägivaldselt oma riiki toimetas.

Aga ärgem seejuures jätkem etteheideteta ka Rootsi riiki ja konkreetselt Rootsi välisministeeriumi, kelle arglikkus, lõtvus ning diplomaatiline saamatus – mida toona nimetati poliitiliseks elutarkuseks – ei lubanud kadunud poega koju tagasi tuua. Sõjajärgse Rootsi poliitiline pelg võitjariigi NSV Liidu ees on veidikenegi mõistetav konkreetses ajaloolises ja geopoliitilises mõõdustikus – mitte ärritada «vene karu» –, aga taunitav humanismi ja riigikodaniku kaitsmise nimel.

1980ndate lõpul ning veel 1990ndail, kui võtsin ette oma esimesed käigud Stockholmi ja Uppsalasse, ei olnud mõeldav kinnitada lõplikku veendumust, et Wallenberg ei ole enam mingil juhul elus kusagil NSV Liidu ülisalajases kinnipidamiskohas, ega ka sõnastada sõjajärgse Rootsi valitsuse «ise-hakkama-saamist», tõrjudes näiteks kõikvõimsa USA abipakkumist. Venelasi ei tohtivat millegi neile ebameeldivaga ärritada, see oli tühineutraliteedi saatuslikult tulutu sisu.

Dokumendid, mis fikseerisid Rootsi välisministeeriumi ja minister Östen Undeni heitlikkust, pehmust ja saamatut järeleandlikkust, kandsid kaua riigisaladuse pitserit. Suuresti Carl Bildti teene on lõpuks ometi nende pruugitavus, ja nimelt ütles Bildt suisa välja, et Undeni tegevusetus otsustas Wallenbergi saatuse. Venelaste kohta, kes aastani 1957 valetasid, et Raoul Wallenberg pole kunagi NSV Liidu riigipiires viibinud, ütleb rootslaste riigimees, et selles pole midagi ebaloomulikku sotsialistlikule riigile, mis ainumasti valedele oli üles ehitatud.

On omaette kurb novell, millega toona sai hakkama Rootsi saadik Moskvas Staffan Söderblom. Ladusalt vene keelt rääkiv mees sai sellise au osaliseks, et suvel 1946 enne tagasisõitu kodumaale võttis teda lahkumisvisiidil vastu Jossif Stalin ise. Diktaator pärib hoolitsevalt, ega mehele mingeid muresid hingele jäänud. Ja Söderblom vastab seletamatu sinisilmsusega, et Ungari-missiooni lõpul jäi kadunuks Raoul Wallenberg, kes kõige tõenäosusega hukkus kas liiklusõnnetuses või relvastatud vägivallas. Nii nimelt oli kevadel 1945 teatanud ka Budapestis Nõukogude kontrolli all töötav Kossuth-Radio. Lahke Stalin, ise kõigega kursis, lubas teha kõik, et asjaolusid veel kord uuritaks.

Läbi häbi ja ebamugavuse sündinud kangelane

Wallenbergi eest hoolitseti, teda ei piinatud ülekuulamisel, aga liiga pikaks venis lõplik otsustus, mis temaga üleüldse peale hakata. Kuulsa «märgade operatsioonide» spetsialisti ning juhendaja kindral Pavel Sudoplatovi meenutuse kohaselt ütelnud teine julgeolekukindral Mihhail Belkin: «Me püüdsime teda värvata, aga ta ei nõustunud. Me tegime ta vagaseks...»

Stalini ja stalinliku Venemaa jaoks ei olnud juutide päästmine kangelastegu. Stalinismist mürgitatud paranoilise partei- ja julgeolekusüsteemi silmis oli Wallenberg sionistide, profašistliku Ungari valitsuse ning kõrgete SS-ohvitseridega kokkumängiv kahtlane isik – Wallenberg oli külma sõja üks esimesi ohvreid.

Kangelase oreool Wallenbergi ümber hakkas sündima ja kinnistuma üllatavalt aeglaselt. Kõik asjaosalised riigid tema müsteeriumi foonina – Rootsi, USA, NSVL, Ungari ja Saksamaa – tundsid ühel või teisel põhjusel poliitilist või puhthumanitaarset ebamugavust ja süüd. Esimesed kaks raamatut Wallenbergist ilmusid Venemaal alles aastail 2000 ja 2001. Ungaris ei tulnud Wallenbergi esimese mälestusmärgi avamisele ükski kõrge riigiametnik. Sakslased said Christoph Canni asjaliku dokumentaaluurimuse 1999. aastal.

Vaid USAs nimetati Wallenberg 1980ndate algul, teise eurooplasena Winston Churchilli järel, USA aukodanikuks. Uuringud, dokumentaalfilmid ja trükised hakkasid sagenema. Rootslased ise aga said alles tänavu kevadel esimese suurteose oma suurmehest – Ingrid Carlbergi «Siin on üks tuba ja ootab sind...». Raamat ilmub jätkuvasti kordustiraažides ning tõlgitakse mitmesse suurkeelde.

Arvan, et meiegi – eestlased – oleme teinud sügava tänukummarduse Erkki Sven Tüüri menuka ooperiga «Wallenberg».

Nüüdseks juba aastate eest, kui jõudsin tagasi Tallinna oma Wallenbergi-uuringuilt Stockholmis, Budapestis või Moskvas, rääkisin analüütilis-detailselt kõigest Enn Soosaarele. Mitmel korral jõudis ta minult pärida: «Kas see mees oli täie mõistuse juures?»

20. sajandi totalitaarsetest koletustest johtus tollesama «täie mõistuse» märkamatu devalveerumine kõige otsesema hirmu tõttu kaotada oma ainuke elu. Milleks riskida eluga, küsisid õigustavalt ja häbeliku allaandmisega endilt minu ja minule eelneva põlvkonna inimesed, sunnismaised ja riigikuulekad Hitleri, Stalini ja nende kambakaaslaste meelevallas.

Wallenberg suutis kogu maailmale näidata, mida tähendab täie mõistuse juures olemine selle algses puhtuses ja nõudlikkuses.