Matti Maasikas

FOTO: SCANPIX

On enam kui tõenäoline, et lähiajal nihkub Euroopa Liidu poliitiliste liidrite jaoks põhiküsimus tegemist vajavate sammude sisu juurest sellele, kuidas tagada nende sammude usutavus ja usaldus oma kodanike silmis, kirjutab Brüsseli koridore mitme nurga alt tundma õppinud suursaadik Matti Maasikas, kes on praegu Eesti alaline esindaja ELi juures.

Paar nädalat tagasi küsis Euroopa Keskpanga juhatuse liige Jörg Asmussen prestiižikas Brüsseli mõttekojas lihtsa, ent valusa küsimuse: «Kes tahaks osta kümneaastast eurovõlakirja, kui pole teada, kus euroala kümnendi pärast omadega on?»

Tõepoolest, teadmatus valuutaliidu tulevikust on suur. Tehakse uusi lepinguid ja raporteid, euro­ala majandusvalitsust, osa asju ELi kõigi 27 liikmesriigi vahel, osa vaid euroala jaoks. Nimekiri ajab silme eest kirjuks ka kogenud Brüsseli-jälgijal. Selge on niipalju, et käib euro kümneaastase laevukese kapitaalremont. Kusjuures seda tehakse sõidu pealt ja tulemus pole sugugi garanteeritud.

Mida parandatakse ja miks alles nüüd? Vastamiseks tuleb pilk heita 20 aasta taha. Arvatakse, et Euroo­pa ühisraha tuleku otsustanud Maastrichti lepingut ette valmistades teadsid toonase 12 liikmesriigi juhid, et valuutaliit ei saa toimida ilma poliitilise liiduta, sama raha kasutavate riikide eelarve- ja majanduspoliitikaid vähemalt mingil määral koordineerimata.

Kuid pealtnäha ohutute sõnade nagu «poliitiline liit» või «eelarvepoliitikate ühtlustamine» taga peitub tegelikult seni iga riigi ise tehtud otsuste täielik või osaline delegeerimine ELi institutsioonidele. Nii jäädigi lootma, et nn Maastrichti kriteeriumide ehk eelarvepuudujäägi, riigivõla, inflatsiooni ja pikaajaliste võlakirjade intressi taseme järgimine tagab iseenesest valuutaliidu kestliku toimimise.

Euro esimesed aastad tundusid optimistidele õiguse andvat. Uue aastatuhande alguskümnend ei pakkunud mitte ainult jõudsat majanduskasvu, vaid tundus ka täide minevat ennustus, mille kohaselt ühine raha toob kaasa muude majandusnäitajate ühtlustumise.

Nii sai Portugali valitsus 2005. aastal raha laenata pea samadel tingimustel kui Saksamaa oma. On aga inimlik, et heade aegade hurmas jäid tähelepanuta mitmed hoiatavad märgid. Esiteks, vahed riikide konkurentsivõime vahel suurenesid, mitte ei ühtlustunud.

Palgad ja sellega koos tööjõukulud ei tõusnud mitte igal pool Euroopas. Saksamaal, kontinendi suurima majandusega riigis, olid sajandivahetusel läbi viidud tööturureformid, mis tähendasid palkade alanemist ja riigi konkurentsivõime kasvu.

Teiseks, Maastrichti reeglite järgimiseks sõlmitud stabiilsus- ja kasvupakti lahjendati 2005. aastal. Kontroll endale ühiselt võetud kohustuste täitmise üle nõrgenes veelgi. Kui praegune eurotsooni kriis puhkes, töötasin Euroopa Komisjoni rahandusvoliniku Olli Rehni kabinetis.

Mäletan hästi neid retoorilis-iroonilisi küsimusi nii ajakirjanikelt, ametnikelt kui tavalistelt kodanikelt: no kas te siis tõesti ei teadnud, et Kreeka valitsus vassib statistikaga? Vastus, mille pidime andma, aga jahmatas alul ennastki: ei tohtinud teada! ELi statistikaamet Eurostat sai tegeleda ainult nende andmetega, mida liikmesriigid talle edastasid.

Igasugused võimalused ise andmeid otsida, küsida, kontrollida olid vaatamata korduvatele katsetele keelatud – rikub liikmesriigi suveräänsust! Euro­stati volituste ulatuslik laiendamine veebruaris 2010 jäi usalduse taastamiseks aga muidugi hiljaks.

Praegune kriis eurotsoonis ongi ennekõike usalduskriis. Esiteks pole senine kriisihaldus oma kohatises kaootilisuses olnud vaatlejatele arusaadav. Teiseks usaldust vähendavaks elemendiks on ka teatav üksteisest möödarääkimine, erinevad arusaamad ühisrahast üldse.

Investorid ei teinud euroala riikidele sarnastel tingimustel laenu andes aastaid märkamagi, et Kreeka ja Saksamaa majanduse konkurentsivõime pole võrreldav. Samuti ei rahulda investoreid Euroopa riigijuhtide kohtumiste keeruliselt sõnastatud pikaajalised kriisilahenduskavad – tahetakse jõulisi samme ja kohe!

Teisalt ei hooma investeerimispankurid seda tohutut poliitilist kapitali, mitme põlvkonna Euroopa poliitikute prestiiži, mis ühisrahasse on investeeritud ja mida niisama maha kanda ei kavatseta. Poliitikud ei mõista omalt poolt, miks turud ei kohtle eurotsooni sama leebelt kui USAd või Jaapanit, kel riigieelarve puudujääk ja eriti võlatase palju kõrgem kui euroala riikidel.

Samuti tuleb liiga visalt pärale arusaamine, et ühisraha sisseviimisega on esimest korda Euroopa integratsiooni 60-aastases ajaloos tehtud midagi, mis pole ainult poliitiliste meetmetega kontrollitav, muudetav. Riigivõlakirjade intressimäära käsu korras ei muuda.

Kõik Euroopa Liidu tundjad teavad, et kahe kriisiaasta jooksul on ELi ja euroala toimimist radikaalselt muudetud. Senise suuresti vaid ülemäärasele eelarvepuudujäägile keskendunud Euroopa Komisjon kontrollib nüüd makromajanduslikku tasakaalustatust 12 komponendi alusel ja evib õigust teha riikidele soovitusi olukorra parandamiseks. 25 riiki on fiskaalleppe allkirjastanuna võtnud kohustuse viia oma eelarve struktuurne puudujääk 0,5 protsendini SKTst.

Tõenäoliselt selle aasta jooksul lõpliku heakskiidu saav nn kakspaki-regulatsioon kohustab euroala riike esitama oma eelarvekavad koos nende aluseks oleva majandusprognoosiga komisjonile hindamiseks. Lisaks sanktsioonide võimalus ühiste otsuste mittetäitmise eest. Loodud on euro­ala päästefondid EFSF ja ESM.

Need otsused oleksid veel kolm aastat tagasi olnud täiesti võimatud. Hoolimata sellest, et komisjoni soovitused pole ka nüüd ülemäära spetsiifilised, et Brüssel ei hakka tegelikult hindama meie riigieelarve konkreetseid ridu, vaid ainult üldisemaid põhijooni, olnuks ikkagi võimatu nii jõuline sekkumine seni liikmesriikide pärusmaaks olnud otsustustesse. Kuid häda ajab härja kaevu.

Nii Euroopa institutsioonide kui ka liikmesriikide poliitiline juhtkond on mõistnud, et üks ELi fundamentaalne puudujääk on ühenduse ebapiisav võime panna liikmesriike täitma ise endale kehtestatud reegleid. Ülemäärase viisakuse sündroom, nagu seda on nimetatud. Nüüd parandatakse seda viga kiiruga ja rabistades. Aga parandatakse.

Kuid kas sellest piisab, et taastada usaldus euro vastu? 29. juuni hommikutundidesse suubunud istungil Brüsselis võtsid euroala juhid lühiajalisi kriisihaldusmeetmeid Hispaania pankade toetamiseks ning panid maha ka pikema ajakava ja piirjooned majandus- ja rahaliidu arendamiseks. Teisisõnu: suudeti kustutada praegust tulekahju ja samal ajal arutada uue tuleohutuseeskirja üle. See on võime, millest kriisi senise 2,5 aasta jooksul on puudust tuntud.

Sellega on põhimõtteliselt näidatud, kuidas ühisraha remont välja peab nägema. Pidevalt tegeldakse hädas olevate riikide probleemidega ning paralleelselt peavad neli presidenti – Ülemkogu eesistuja Herman Van Rompuy, EKP Mario Draghi, Euroopa Komisjoni Jose Manuel Barroso ja eurorühma Jean-­Claude Juncker – aasta lõpuks välja tulema põhjaliku raportiga majandus- ja rahaliidu tulevikust.

Selle osadeks on panganduse tihedam integreerimine ning sammud eelarve- ja majanduspoliitikate edasiseks koordineerimiseks ja vajadusel ka integreerimiseks. Teisisõnu on kaudselt juba antud vastus 20 aasta tagusele küsimusele: kas ühisraha on praeguse integratsioonimudeli, ELi institutsioonide ja liikmesriikide vahelise pädevuste jaotuse puhul kestlikul põhjal?

Üks tulevase raporti elemente on demokraatlik vastutus ja kontroll ühiste tegemiste üle. Euroopa Komisjoni lisandunud võimu kohta on juba on küsitud, et kui komisjonile ei meeldi liikmesriigi esitatav eelarvekava, siis kas vastav volinik läheb siis selle riigi parlamenti selgitusi andma?
Eelarve üle otsustab ju lõpuks ikkagi parlament, kel oma valijate demokraatlik mandaat.

Sama küsimus on EKP lisavolituste puhul, kui peaksid realiseeruma kavad anda keskpangale ka pangandusjärelevalve ülesanne. Rääkimata sellest, kui tulevased ettepanekud näitaksid teed liikmesriikide pädevuste edasisele üleandmisele eelarve- ja majanduspoliitikate vallas. Eestiski on riigikohtu hiljutine otsus määranud sedalaadi mõtteharjutustele väga selged põhiseaduslikud piirid.

On enam kui tõenäoline, et eelseisval 6–12 kuul nihkub ELi poliitiliste liidrite jaoks põhiküsimus tegemist vajavate sammude sisu juurest üha enam sellele, kuidas tagada nende sammude ja sellega kogu ühisraha usutavus ja usaldus oma kodanike silmis.

Kodanikud nõuavad selgust kõvema häälega ja valitsustest on arukas vastata nii varases faasis ja nii klaarilt kui võimalik. Näiteks selgitades, et täielikku majanduspoliitilist suveräänsust ning ühisraha hüvesid, nagu madalat inflatsiooni ja pea olematuid intressimäärasid, ei saa korraga saada. Aga ka argumenteerides, miks rohkem trimmis rahandusega riikidel on ikkagi ka endal kasulik praegu hädas olijaid aidata.

Tingimusel muidugi, et nood ka ise tublisti pingutavad. Igatahes on selge, et nõudlikkus euroala ükskõik millise riigi kümneaastase võlakirja müügil on kasvanud, ja seda pöördumatult. Investorid ja kodanikud loevad nüüd ka väikeses kirjas teksti väga hoolikalt läbi. Oma võlakirjade puudumine ei hõlbusta Eesti olukorda palju, kuna meie lähimate partnerite käekäik mõjutab otseselt ka meid.

Kirjutis väljendab autori isiklikke vaateid.