Marti Aavik: õudusjutud suitsunurgas

Marti Aavik Foto: Peeter Langovits

Keset vihmast suve võttis Eesti Päevaleht jutuks dokumendi, mida veel ei ole, aga kuuldavasti saab juba sügisel olema – riikliku tubakapoliitika «rohelise raamatu». Pärast lehelugude ilmumist olen kuulnud suitsunurgas laias valikus õudusjutte, milliste jõuvõtetega hakkab riik kohe-kohe suitsetajaid ahistama ning ronib absurdsete keeldudega meile rõdule – nii kodus kui ka tööl –, kusjuures lõppsiht on inimese vaba valiku kaotamine maamunalt. Rahunegem!

Rääkisin selle asjaga tegeleva sotsiaalministeeriumi ametnikuga ega täheldanud mingisugust ebamõistlikku radikaalsust.

Kindlasti pole suitsetamine lihtsalt halb harjumus, vaid sõltuvuskäitumine – ja see teeb vaba tahte üle arutlemise üpris keeruliseks. Minu arvates peaks reeglitega inimest toetama, mitte ahistama. Kui riik saab muuta keskkonda sellisel moel, et sõltuvuses inimesel on lihtsam ilmutada oma vaba tahet öeldes «ei», siis tuleks seda teha.

Tavaliselt arvatakse, et suitsetamise mahajätmine nõuab tohutut motivatsiooni ja tahtejõudu ning kui seda pole, on tulemuseks läbikukkumine. Sotsiaalpsühholoog Roy Baumeister väidab oma uuringutele toetudes, et need inimesed, kes saavutavad paremaid tulemusi, on oma elu ja keskkonda kavalamalt organiseerinud. Nad väldivad olukordi, kus kiusatus tekib. Ei pane kommikarpi lauale, ei jaluta jäätisekioskist mööda jne.

Muuseas, soov meediat tarbida ja vajadus tööd teha – arvuti võimaldab ju mõlemat – ongi kõige sagedasem olukord, kus enesekontroll järele annab. Mida lähemal on võimalus iha rahuldada, seda sagedamini kogeme välksoove ja seda sagedamini anname neile järele. Baumeister võrdleb enesekontrolli lihasega – iga «ei» väsitab «lihast» ja ühel hetkel ei suuda me lihtsalt enam ahvatlustele vastuseismiseks pingutada.

Kui riik tahab aidata suitsetajaist kodanikke, kellest enamik ju aeg-ajalt loobumisest mõtleb, tuleks meie elukeskkonnas vähendada viiteid suitsetamisele.

Meil on sigaretid kauplustes kassa kohal ja tuletavad ennast igal poeskäigul meelde – sunnivad pingutama enesekontrolli «lihast». Oleks mõistlik seda pingutust vältida ja panna suitsud silma alt ära – tahad osta, siis küsid müüjalt. Suured kauplused märkavad kindlasti, et niisugune korraldus raiskab kassades aega (mis on raha) ning viivad sigaretid näiteks infoletti – veel sammukese kaugemale inimeste loomulikust liikumisteest.

Tubakapoliitika töörühmas on arste, kes teavad detailselt, mida halba suitsetamine organismile teeb, ent ei ühtegi tuntud käitumisteadlast, kellelt võiks oodata ideid, kuidas suitsetamisest loobumist inimestele lihtsamaks teha.

Võib-olla jätaks ära mõne järjekordse reklaamikampaania, kus öeldakse, et suitsetamine on väga paha, ja palkaks selle raha eest mõne maailma tipu, kas või Roy Baumeisteri enda Eestit nõustama?