Juhtkiri: kas keerame teie elu pea-aegu või täitsa tuksi?

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viru ringile, Mere puiesteele ja Pärnu maanteele on maha märgitud bussirajad, mis jätavad tavasõidukitele üsna ahta liikumisruumi.
Viru ringile, Mere puiesteele ja Pärnu maanteele on maha märgitud bussirajad, mis jätavad tavasõidukitele üsna ahta liikumisruumi. Foto: Toomas Huik

Tallinna linnavalitsus on koos oma allasutustega nõuks võtnud läbi mängida variatsioonid Karlssoni klassikalisest küsimusest Majasokule: kas sa oled igahommikuse konjakijoomise juba maha jätnud, vasta «ei» või «jah».


Enne konkreetse näite juurde jõudmist tuleks märkida, et inimeste loodud kultuuriasutused ja ärid Tallinna kesklinnas ongi see põhjus, miks suur osa Eesti elanikest on koondunud selle territooriumi ümber. Just need eristavadki elujõulist linnasüdamikku suvalisest paepealsest kohast.

Ameerikas on palju kurbi näiteid sellest, et linnasüdamed on muutunud põlastusväärseks elukeskkonnaks ning seda arengut püütakse mõnes rikkamas linnas tagantjärele väga suurte investeeringutega ümber pöörata. Euroopa keskmiste ja väikeste linnade saatus on tondilosside kogumi muutmine «turistilõksuks», kuhu kohalikul elanikul asja polegi.

Kui muuta kesklinna minek kohalikule elanikule ebamugavaks või kalliks, siis küllap kolivad ka kultuur ja äri äärelinnadesse. Esimese hooga võib ju tunduda toregi, et oma nukuteater ja pank on nii Viimsis, Lasnamäel kui ka Nõmmel. Küsimuseks jääb: milleks meile siis üldse Tallinn?

Linnasüdame olemuslik eelis on sisult parima pakkumise või etenduse ja võimalikult suure hulga klientide omavahel kokku viimine. Ka see, et erinevad inimesed ja nende ideed kohtuvad ühises avalikus ruumis ning nendest kohtumistest sünnib midagi uut ja väärtuslikku. Sisuline küsimus ei saa põhimõtteliselt olla ühe või teise transpordiliigi eelistamises, rääkimata tallinlaste eristamises mittetallinlastest (mida linnavalitsus harrastab).

Astrid Lindgreni tegelane Karlsson osutas küsimusega hommikuse konjakijoomise kohta sellele, et igale asjale ei saa anda «ei» või «jah» vastust. Ka Majasokk oleks tahtnud hakata seletama, et ta pole kunagi hommikuti konjakit joonudki, aga ta oli just äsja ise nõudnud Karlssonilt vastamist «ei» või «jah».

Tallinna kesklinna valitsus väidab, et on küsinud elanike arvamust parkimise kohta, ehkki me ei suutnud vaatamata pingutustele leida sellest muid märke kui mõned majaustele kleebitud paberid.

Linnavalitsus sipleb rahahädas, ent see ei õigusta kuidagi niisugust arvamuse küsimise mõnitamiseni laskumist. «Isegi» Tallinna kesklinna elanike eluvajadused pole üheplaaniliselt lahendatavad mõne uue trammivaguniga, mis ostetakse CO2 kvoodi müümise eest. Pealinna süda vajab elu, aga äärelinlaste tööl- ja teatriskäikude takistamine ei aita sellele kuidagi kaasa.

Pealesunnitud hoolitsus kesklinna elanike eest meenutab Kalamaja elanike sõnu, kui linnavalitsus tahtis sinnagi tasulist parkimisala teha: meie ütleme teile, et me ei taha, aga teie ütlete meile, et me ikkagi tahame seda.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles