Mart Nurk: Kas N099 on teater, teeb teatrit või midagi muud

Teater N099 on ilmutanud siinmail üsna tavatut ühiskondlikku aktiivsust. Kõlavad ajastulised märksõnad – sõda, nafta, sündimus, kultuuri rahastamine. Eesti-teemaliste lavastuste sari, millest eriti «Ühtne Eesti» lausa päevakajaliseks kippus.

Kõmulised teemad, oskuslik PR ja ilmselt ka turunduseelarve, mis ületab mõne tubli harrastusteatri aastaeelarvet – N099-l on vaieldamatult kõlapinda. Igapäevase treeningu ja piisavat väljakutset sisaldavate ülesannetega tippvormi timmitud näitlejad, kellest nii mitmedki selgelt Eesti parimate hulka kuuluvad; tõelised professionaalid, kes vaid Jaan Toomingaga ühele lavale sattununa võivad tunduda püha puu okstel hüplevate pärdikutena.

Aga mida öelda tahetakse? Teemakäsitlus ja «sõnumid» kannavad N099-le juba firmamärgiks saanud lihtsustava naiivsuse pitserit. Mida lisavad «Rise and Falli» sketšid Harala elulugudele?

Mida uut on «Ühtses Eestis» mõtlevale inimesele? Kinofilme ja raamatuid, kust kopeerida vajalik visuaal ja mõttemehaanika, ju jagub – ja eks siin ikkagi omad eesti inimesed teevad ning asi on kenasti ja äratuntavalt maarahva oludesse ümber pandud.

Vaatajad on õnnelikud – meie ei kuulu manipuleeritavate ega õnnetute hulka, meie oleme need siia üleloetud ja äravalitud eliidi hulka kuuluvad isendid («näe, seal paremal käel istub ju M. L., aga see seal on ju H. N. ise!»), kes saavad aru, kuidas asjad laias ilmas ja siin riigis tegelikult käivad…

Kui need asjad tõesti nii lihtsalt käiksid, võiks iga üliõpilasteater, eriti paari sõnaosava ajakirjandusõpilase ning nutika sotsioloogia- ja turundustudengi kaasamisel, populaarse ja jätkusuutliku partei rajada.

Kas sundisid need lavastused saledasse stroofi elementide pimedat raevu (nagu kohustab Poeet) või aitasid nad hoopis meie maailma veel enam mustvalgelt lamedamaks võõbata? Kas ei kanaliseeru idealistlik leppimatus, uurimusliku analüütika ja loova kriitika maailmaparanduslik tahe veelgi enam resigneerunud tõdemusse, et nii see käibki? Isegi kui käikski – kunst võiks õhutada otsima ning uskuma, et saab ka teisiti.

Eelkõige võiks aga kunst õpetada nägema elu selle keerukuses.Ning siin ongi see, mis N099 juures ärevaks teeb ja «Reformierakonna juhatuse koosolekus» (edaspidi RJK) juba lausa õõva tekitab – mis on lavastuste mõtteline suunitlus, see n-ö stanislavskilik pealis-pealisülesanne?

Millest need lavastused meile siis ikkagi kõnelevad. Poliitikud pole ausad, inimesed on manipuleeritavad, pühadus tuuakse turule. Kui varasemad tükid jätavad otsad veel lahtiseks, siis RJKs minnakse lõpuni. Laval on karikeeritud tüübid, skitseeritud kaabakad, kes küll meie kaasaegsete nimesid kannavad ja otseselt nendena, ilma mingi kujundliku võtteta, ka esitatud on.

Asi pole mitte selles, et teater ei peaks tegelema kaasajaga. Küsimus on selles, kuidas seda tehakse.

Veidral viisil eemalduvad N099 kõige poliitilisemad lavastused, eriti muidugi viimane, N099s seni edukalt viljeldud improvisatsioonilise tekstiloome ja -kasutusega näitlejate ja vaatajate ühiselamust taotlevast teatrisuunast, mida võiks Hans-Thies Lehmanni järgi nimetada postdramaatiliseks.

Päevakajaline ja inimesesse mittesüvenev lähenemine, kus kunstiliste kujundite asemel on trafaretsete märgiliste sümbolite kopeeriv ettekanne, ei meenuta kuidagi postdraama tuntumate esindajate ega ka N099 enda parimaid lavastusi.

Näiteks postdraama klassikud Wooster Group, Robert Wilson ja Needcompany, keda viimase paarikümne aasta jooksul palju näinud olen, tegelevad sageli esmapilgul väga veidrate tüüpide ja haruldaste olukordadega, kuid tulemus puudutab sügavalt ja on ühtlasi ka kõige ehedam «abstract and brief chronicle of the time» (Hamlet). Poeesia, mis aitab mõista ja elada ning ehk isegi loob paremat maailma, üks vaataja korraga.

Kuid N099 on oma tegevuses kavakindlalt liikunud Nõukogude Venemaa algaastatel kinnistatud agitpropi põhimõtete poole: klassilis-grupiline kuuluvus kui inimese mõtete, väärtuse ja järelikult ka saatuse määraja, pahade selge eristamine headest paksu värviga, kes valged ja kes punased, rahvalik, üldarusaadav ja tujuküllane vorm.

RJK ülistamine meedias meenutas Edasi ja Rahva Hääle reportaaže NLKP aegadest. Ka tekst avaldati kärbeteta kogu rahvale, nagu omal ajal seltsimees Brežnevi 15-miljonilises tiraažis «Taassünd». Déjà vu muutis täielikuks Jaak Alliku avaldus, et tegu on «kodanikujulguse ülima avaldusega».

Käitudes korraks jälle nagu kadunud režiimi ideoloogia- ja kultuuriametnik, teab Allik kõhklematult, kus tõde, kus vale, kus valged, kus punased, kus sein kuuliaukudega, kus kaaviar keskkomiteele ja kus tee, mida mööda tuleb õndsusele minna neil, keda needus rõhub. Ja koos Allikuga teab seda ka N099. Aga millega riskiti, küsiks – ühed rahastajad teiste vastu vahetada?

Ja teatraliseeritud poliitpropaganda, mis ei austa isiku õigusi tema nimele, mõtetele ja sõnadele, mis ei austa ründealuste lähedaste õigusi ja privaatsust, ei kuulu poliitilise debati eetiliselt lubatud vahendite hulka. Ning veel vähem kvalifitseerub see teatrikunstina.

Teater ja kino on ideaalsed kommunikatsioonivormid, eriti kirjaoskamatule rahvale nii vajaliku õpetuse andmiseks, rõhutas juba Lenin kunsti õpetuslikku funktsiooni. Kes on kaabakad ja meie vaenlased ja kellele jalaga tagumikku ja täägiga makku – kõik saab näitlikult selgeks.

Sellel suunal astub RJK ka parteipoliitiliselt ja psühhotehnoloogiliselt kindel samm. Selleks et ligimest südametunnistuspiinadeta likvideerida, tuleb ta kõigepealt dehumaniseerida. Pehmes vormis algab see isiksuse lahustamine-äravõtmine privaatsuse kahandamisega: nt mitmuse kasutamine – Ansipid ja Savisaared, see on kõik üks punt; avaliku elu tegelasel ei tohi olla saladusi; sinu telefonikõned on meie kõigi omad jne. Veelgi kaugemale minnes kasutatakse dehumaniseerimiseks kõiksugu metafoore, metonüümiaid, nt kampsunid, samastamist loomadega.

Dehumaniseerimise ühe põhivormina võime näha n-ö üldistavat demoniseerimist – juutide vandenõu, estontsõ-fašistõ, ärastajatest rikkurid, varastest ärimehed, kõiges on süüdi Wall Street ja rahvusvaheline kapitalism jne. Kui me ei näe kaasinimest autonoomse isiksusena, endasugusena, vaid mingi üldistatud metaforiseeritud grupi esindajana, siis ei kehti tema suhtes ka need reeglid, mis meil omasugustele on.

Temaga võib teha asju, mida me teistele, endasugustele ei tee. Rätipäid ja tšornažopasid tulebki teise ilma saata. Nõiad, kes öösiti on nahkhiired ja hundid, tulebki vardas ära praadida. Juudirotid tulebki ära hävitada. Kesikud singiks ja oravate nahad turule. Poliittehnoloogias on kasutatud dehumaniseerimist vähem ja rohkem teadlikult vägivalla läbiviimise lihtsustamiseks ammustest aegadest tänapäevani välja.

Kuigi tehniliselt meetodilt kohati sarnane (kujundlikkus, metafoorid, tunded), on dehumaniseerimine olemuselt kunsti vastand. Ja just nimelt dehumaniseerimist kasutab N099 Reformierakonna koosoleku baasmeetodina – mängime sinu nime kaaperdamise, sinu imaginaarse isiksuse, sinu isiku-imago (-märgi) pantvangistamise mängu.

RJKs võtab N099 siin samas väikeses Eestis meiega koos meie kõrval elavatelt inimestelt nende nime. Võtab neilt nime ja sõnad ja motiivid ja konteksti ja osaliselt ka nende kaaslased.

Võttis n-ö mängu. Võttis mänguks nende lastelt isa-ema, kaaslastelt sõbra. See on ju lihtsalt mäng – me mängime Sinu identiteedi ja olemisega.

Ei tea, kas pärast seda etendust tehti ka Liviko kulul tasuta korralikud klõmmid – tasuta viin käib ju iga korraliku pogrommi juurde. Muhelevate nägudega äravalitud publik, ülemeelikumate naerurõkatused – hästi panevad, raisk, täitsa ära kohe panevad. Aga mastaabist ja mõjust jäi nagu natuke puudu – kuid ärge muretsege, küll tuleb üks kaunis päev, kus kogu me rahvas saab nende kaabakatega suurt väljaheitmise mängu mängida.

Mängime igas külas ja vallas RJKd. Paljastame kahjuliku elemendi. Siis tõmbame me oma lipud lehvima ja ajame ešelonid ette – selliste troppide koht ei ole riigitüüri juures ega meie hulgas, vagunisse koos oma poolehoidjate ja sigitistega, broilerite ja broileritibudega – dvoi smert prišol, žui buržui. Sest meie päralt on tõde ja õigus ja meie saadame teid hukatusse. Misjärel meie riik tulgu.

Ei ole, jah, midagi uut siin päikese all. Teise ešeloni kunstnikke on läbi aegade otseselt päevapoliitikasse sekkunud, olles tüdinud kügelemast oma ammendamatus tähelepanu- ja võimuvaeguses, materiaalsetes kiusatustes ja suutmatuses eelkõige ise oma enda loomingus rahuldust leida.

Sellega seoses olen mõelnud – et kui, kui läheb tõesti nõnda, siis kes mu kaasaegsetest võiks sattuda rolli, mida omal ajal täitsid Johannes Vares-Barbarus, Johannes Semper, Aadu Hint ja teised juunipöördega kaasa läinud loovharitlased.

See roll on sarnane sellega, mida täitsid paljud Nõukogudemaad avalikult imetlenud lääne loovvaimud. Rääkimata kunstiinimestest, kes möödunud sajandi esimesel veerandil Venemaa riigipööret toetasid, eesotsas nt revolutsioonilise trubaduuri Vladimir Majakovskiga.

Vastuoluline on olnud mitmetegi suurvaimude hingeelu. Poliitiliste lapsikuste, sageli väga ja väga veriste lapsikuste kõrval on sündinud ka kunsti. Väga kõrge hind on sellisel kunstil.

Otsimata kunsti RJKst, tahan ikkagi küsida: miks? See «miks» on mulle ka tagantjärele oluline, sest kui kaugele me läheme siin Eestis, siin ja praegu selle ligimeste dehumaniseerimisega, selle kaasinimeste kohtuta süüdimõistmisega. Sest kui vaimne vägivald elavate kallal, nende nimede, tegude ja sõnade omastamine on juba käes, siis kui kaugel on füüsiline vägivald? Sest kui selle vaimse vägivalla, dehumaniseerimise ja kanakarja kambaka läbiviijateks ning absoluutse tõe kuulutajateks on n-ö kunstnikud, need, kes on kutsutud inimest ja inimsust mõistma ja kaitsma, siis kuhu on sellel ühiskonnal veel langeda ja millele on siin vaimse kliima mõttes veel loota?

Selles mõttes on mul lausa topelthuvi Toompere lavastatud «Naissaare Wabariigi referendumi» vastu. Esmapilgul on sarnasusi NO99 etendustega. NO99 vaatamiseks on ilmselt kasulik kuuluda mingisse eriti äravalitud seltskonda. Toompere etenduse nägemiseks tuleks ilmselt merekaater osta. Mõlemal juhul näib ikka eliidi värk olevat.

Mart Nurk: Kas N099 on teater, teeb teatrit või midagi muud

Märksõnad